Kool, see on hea!

   Kui lähed õppima, siis on raske. Isegi väga raske, nii aru saada kui ka ennast õpitust arusaadavaks teha. Päev päevalt muutub paremaks - enesekindlus kasvab, teadmised paisuvad, väljendusoskus muutub. Kõik liigub edasi ja ühel hetkel märkad, et rumalust su enda sees on kohutavalt palju. Jääb vaid otsustada, mida teha. Kas liikuda edasi avarama rumaluse tunnetuse poole või jääda nautima olemasolevat, suurt ja võimsat tarkuse tunnetust enese sees?

   Päike tõuseb ja loojub ja seda on juhtunud juba miljardeid kordi. See särav kera taevalaotuses ei ole oma erksuses millegagi võrreldav, kuid oma teekonnal läbi laiade kosmiliste avaruste, enese loomisest alates, pole ta kordagi peatunud.  Ja kas tema sära on seetõttu väiksem? Või suudab keegi tema suursugust mõju ümbritsevale vähendada?

   Teadmised annavad vabaduse otsustada, mis on õige ja mis vale, kuid kui ma saan vaid selliseid tarkuseteri, mis on mu oma tahtest otsitud, loetud, kuuldud, kas ma siis ikka olen tark, või on mu oma töö vili teind mind suureliseks ja pannud päikese sära mu oma ego teenistusse? Kes teaks öelda, kuidas seda arusaamist otsida, kust seda leida, mida mulle endale on tarvis? Eks mu oma mina ole see, mis teeb tööd mu enese sees ja eks ma pean ikka ise jagu saama laiskusest enda sees - hoida mugavast tsoonist kinni. Võitlust õppida, õppida ja õppida ei pea keegi ette ütlema ega minu tarbeks üles kirjutama. Selleks saab tõuke ikka ümbritsevate inimeste rumalusest, pimedusest kaaslaste sees. Auahnus on see, mis sunnib, himustus olla parim heade hulgas ja kas ma peaksingi siis oma hinge peegeldusi rumaluse kohtu ette laiali laotama. Õpin ma ju ikka selleks, et ise kasvaksin selle läbi ja siis maailma inimeste pilkenooled ei saa ju mulle kahju sünnitada.

   Päike tõuseb hommikul ja õhtul loojub ja nii on see kõikjal maailmas. Mitte ükski tõde ega vale ei saa seda väärata. Valgust võib tulla paljudest allikatest, aga eredaim neist on ikka päikeselt. Kas siis ma peaksin loobuma õppimisest, kui igavese arusaamise allikast tulev mõistmine jääb kellelegi jalgu? Ei, kindlasti ei tee ma seda, isegi siis mitte, kui takistajaks olen ma ise. Ma õpin ja õpin ja õpin ja see on hea. Küll on hinge ülendav, kui saad ise targemaks võid seda kasutada oma igapäevases elus  ja saad ka teistele edasi anda, teiste heaks kasutada! 

    Kool on hea, see hoiab noorena. Alati on hea aeg olla noor.

Algkogudus, miks teda pole?

      Võib-olla on viga ikkagi inimestes. Võib-olla ajastus. Aga kõige tõenäolisemalt ikka inimloomuse ahnuses, võimuihas, kuulsusejanus. Kui hoolikalt vaadelda neid materjale, mis on antud algkogudusele tema usuliseks kasvamiseks, võib igaüks ise teha järeldusi. Siinkohal tahakski välja tuua ühe sellise teksti, mille olen tõlkinud ja riputanud üles (http://www.scribd.com/doc/122417978/Didache-kaheteiskumne-apostli-oppetunnid ), et ka teised saaksid sellega tutvuda. Igal inimesel peab endal olema võimalus kõiksuse eksistentsile läheneda, temaga sarnastuda, ennast täiustada. Kui aga igatsus sisimas kripeldab ja pakitseb, siis võib liituda teiste sarnaste otsijatega, et luua see algne kogudus uuena tänapäeval ja saada osa neist õnnistustest, mida religioosne kirik on aegade jooksu inimlaste käest ära võtnud.
      Kas on veel jäänud järele inimesi, kes püüavad Jumala enese tõe poole? Või on siiski lõpp nii lähedal, et enam pole armastust inimeste keskel, vaid vihkamine, kiitlemine, uhkustamine, suurustlemine?
      Loodan, et ma eksin.

Aga kes teab?

Mis võib teha inimese targaks, või mis annab arukust talle? Ikka see keda me usume olevat enesele prohvetiks ja iidoliks. Aga kui tuleb lõpuks välja, et me pole teadnud kõike sellest eeskujust me ees ja sellepärast on ka me oma tee konarlik hoolimata püüdlusest parema, arukama ja täiuslikuma kõiksuse poole. Kas siis saab süüdistada ennast või hoopis oma põikpäisust tõe mittenägemisel. 

Siis kui ma otsisin seda suurt ja säravat, mis suunab inimhingi igavesele teele ja kaitseb neid äparduste eest sel kitsal-konarlikul rajal, tekkis mul hulganisti küsimusi tõe olemasolust ja selle kuulumisest inimloomuse juurde. Nii leidsin ma palju poste selles soises pinnases, kuhu olin vajunud ja need aitasid mind hoida pinnal ning lõpuks tõid ka kõvemale maale. Olen neid toetajaid ennegi jaganud ja nüüd tahaks veel jagada ühte. See Aabrahami evangeelium (http://www.scribd.com/doc/122416953/Aabrahami-ilmutusraamat ) võib saada nii mõnelegi toeks vabanemise poole, kuid samas saab ta ka paljudele takistuseks. Ärge laske  selle maailma mitmekesisuse pärast ennast häirida ja olge ikka sõbralikud nende vastu, keda te ei mõista või kelle mõtetest aru ei saa.

Kas minu juured või siiski kultuuritu?

Kui olla pikka aega ilma otsese toeta igapäevase kultuurilise korralduse suhtes, siis tekkiv tühjus annab maad enesesse süüvimiseks ja sügavamaks analüüsiks enese olemasolu kohta. Nii olengi saanud sukelduda sellesse inimhinge tumedasse ainesse, mida nii üheselt mõistetakse kui teadvust.

Kui olin Eestis, siis ei suutnud ma kuidagi aru saada oma kultuuritusest, sest see olu mu ümber oligi nagu kultuur, mida ma sisse hingasin ja tarbisin. Nüüd ei tundu see sugugi nii olevat. Alateadvuses olevad salajased sajanditepikkused hõbeniidid, mis tõid mulle teadmisi esivanemate kommetest ja harjumustest, moodustades kultuuri kihistuse, on rebenenud mu oma himude kütkeis. Olen saanud osa rahaga ostetavatest hüvedest, kuid selle eest andnud tasuks esivanemate eluoluga  seotud kanalid. Kas saan need kunagi veel tagasi? Ei tea, kuid ega see muudaks vist enam midagi. Need ajad minus on jäädavalt möödas, kus hobune oli tervisliku toidu tootmise ainus mõeldav vahend, igal linnakodanikul oli maal mõni tädi või onu, isa-ema, lähedased tuttavad, kust tuli esimene tunnetus rohelusest-värskusest, tuli mõõtmatu ruumi tunne, aukartus ammendamatu ja samas aukartustäratava looduse ees. Üle poole sündis ja elas kogu elu maaga otseselt seotud keskkonnas. Põllumajanduslik kultuur oli üks põhilisi rahvakultuuri osi (kui mitte peamine). Agraarne eestlane minus on selle suure maailma laiendamise ja  digitaliseerimise käigus kaotsi läinud. Kõigis eestlastes on see nii (mõned üksikuid erandeid välja jättes, kes veel peavad lootusetut võitlust oma taludes esiisade kommete säilitamise nimel). Rahvas ei suutnud ega tahtnud kohaneda saabuva laienemisega ja haarates seda kõike uut, rebis puruks need haprad niidid, mis hoidsid teda kinni esiisade maa-armastuses, naabrite austuses, perekonna sügavates sidemetes. 

Infomüras saabuvad võimalused pesid me ajust teadmised oma koha kohta siin ilmas, selle paljurahvuselise päikese all, suretasid välja need meid kultuurseks tegevad tundmused. Nüüd siis lõpuks jõudsime sinna multikultuursesse maailma, kuhu eurooplasena peaks kuuluma, kuid oh häda ... . Meil pole esiisadelt päritud        tausta, mida sinna kaasa võtta, me ei kuulu sinna, sest meil pole oma kultuuri, mida sinna suurde katlasse lisada ja millest hädade korral kinni hoida, kui raskeks läheb. Rahvana läksime isegi nii kaugele, et valisime endile valitsejad oma meele järgi. Jah, kuid me meel oli siis suunatud raha teenimisele, oma esiisade kommete muutmisele. Nüüd oleme neile valitsejaile pahased, et nad tegid meie sügavama tundmise järele, käituvad me eneste soovide kohaselt. Nii kurb on tõdeda, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt, kui praktikas seda oma nahal tunda saad.

Millal tuleb see päev, mil me jälle tahame oma kultuuri ja hindame oma kultuuri tegijaid kõrgemaks, kui võõraid, teiste rahvaste ja harjumuste järgijaid? 

Mina olen end puhastanud vaikuses ja mõtisklustes sellest kultuuritusest, pettusest, silmakirjatsemisest. Millal küll saab rahval mõõt täis tühjalt loksumisest, enese õõnsast kõminast, et me kõik koos saaksime astuda kultuurrahvaste sekka ja meil oleks endil midagi lisada sellesse suurde katlasse. Kas see sugupõlv suudab seda ette võtta- ma ei tea, kuid ma väga loodan, et tulevad uued Jakobsonid ja Kreutzwaldid, kes aitavad tõsta selle väikseks jäänud rahva vaimu.

Kuid ega ma pole kindel, et minagi suudan saada selleks tagasi, kes ma olin, seda enam veel saada kultuurseks inimeseks uues kvaliteedis.

Kõik varjatu saab avalikuks.

 Kui miski teeb mulle siin ilmas meelehärmi, siis on see inimeste kõikehaarav himu kogu aeg midagi varjata. Midagi sellist teha, mida teised ei tee ja siis seda teiste eest varjata. On see siis mingi rahaline mahhinatsioon või siis moraalne käitumismudel, kuid tähtis on eristuda teistest. Kindlasti on asja läbiviijal olemas sadu põhjendusi ja tuhandeid selgitusi, miks see asi sai just nii tehtud, kuidas ta tehtud sai.
Kui loen lehest, et ausate meeste hulka kuuluv inimene (või inimesed) on saanud hakkama pettusega, mida isegi alalised susserdajad taunivad, siis tekib paratamatult küsimus, et kui usaldusväärne see "mehe sõna" siis ikkagi on? Kas isamaa tähendab raha numbrit, või mõjuvõimu suurust? On kodumaalised aated vaid katteks rikastumisele? Kas võim on raha või raha on võim?
Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, kui inimestel on raha ja seda nii palju, et nad saavad lahedalt ära elada, kuid kui see raha, millega lahedalt ära elatakse tuleb pettuse teel, siis on küll mul midagi selle vastu. Ja nimel, et iga pettus jätab jälje inimeste südameisse ja mida laiema ulatusega petmine on seda sügavam on ka ühiskondlik-eetiline tagajärg. Asi on oma loomuselt pöördvõrdeline, mida tuntumad inimesed rahva lollitamisega tegelevad seda laiem inimmass saab kaasa haaratud moraalitust tegevusest. Alateadlikult liiguvad "tuhmimad" "säravamate" järele, jäljendades nende käitumist. Aga kui "säravad" oma suurusega lämmatab "tuhmid", siis kes jääb järgi? Üksteise kulul äraelamine levib nagu katk ja seda kulutule kiirusel. Aga vabandage mind, mina pean ju nende keskel elama ja kuidas ma seda teha saan ausa inimese kombel, kui mu ümber peetakse petmist, valetamist, vassimist, üksteisele ärategemist elunormiks, põhjendades seda sellega, et "kõik teevad ju nii".
Kui suur peab olema ülekohus, et see enam kotis ei püsiks? Kui laialdane peaks olema vale, et see sööks oma lapsed?  Või polegi mõtet oodata ülekohtu lõppu ja tuleb enne ära minna, muidu saad veel isegi selles päraotsa tulevas lagunemises viga? Aga ikka see ennast hävitav kirg näha nende halbade ja pahade lõppu sunnib viivitama selle lahkumisega. Ikka see kahjurõõm ülekohtustele tulevast õnnetusest teeb mindki selle õnnetuse vääriliseks. "Ja nii saavad hukka õiged koos õelatega ja neil ei ole päästjat, sest kui oli armuaeg, siis õelad ei pöördunud oma rajalt ja õiged ei pöördunud õelatest ära." Kord läksid need prohveti sõnad täide (tuli teine maailmasõda ja suur küüditamine) ja kas siis nüüd jälle? Kas tõesti ei õpita ajaloost midagi, kuigi jah tuleb tõdeda, et raamatuid minevikust on kirjutatud palju ja saab veel rohkem kirjutatama. Kõik varjatu tuuakse avalikuks ja kõik ajalugu kordub ikka ja jälle. Kuid kellele neid siis kirjutatakse?

Koosviibimine Eesti moodi.

   Kui jälgida maailma kokkusaamiste kirjeldusi, siis poeb hinge uskumatu kadedus . Inimesed on eemal, tegelevad oma asjadega ja siis ühisel kokkuleppel saavad kokku. Kes milleks? Kes oma elust rääkimiseks, kes enese upitamiseks, aga kes selleks, et endale tõestada oma olemasolu mõtet. Kindlasti on igas kokkutulnute grupis ka neid, kes tulevad sinna vaid selleks, et teiste üle domineerida, neile kohta kätte näidata.

    Olin minagi juba traditsiooniks saanud Estcon´i üritusel. Püüdsin sulanduda ja painutasin kaela meeleoluga kohandumiseks. Otsisin hingesugulasi, kirjandusest huvitujaid, loomingulisi sädemeid, ainulaadseid mõtteahelaid. Vaimult taandus siiski kõik vaid inimesele kui egole. Jäin jõllis silmil vahtima. Mõned inimesed olid eemaletõukavad, mõned tahtlikult ülbed. Oli ka neid, kes polnudki enese egoismikapsli kinnisuses kinni - otsivad, uurivad, rõõmsas elevuses uut järgivad. Miskipärast aga tundus mulle, et siin esimest korda olijana, nägin seda olelemist väärast nurgast, kõveralt kohalt. Tuli see siis mu enese rumalusest või ka vähesest väljaskäimise-suhtlemise oskusest, tundus siiski, et need alalised kokkusaamistel käijad on  võõrastavad, eemalehoidvad. Ei suutnud olla alguses sõbraks-kaaslaseks.

      Inimesed olid gruppides, kus tarkuse järgi, kus rumaluse järgi. Mõned koondusid kellegi ümber, kes polnud üldisest massist targem, pigem ikka sõnakam. Teised grupeerusid alkoholi manustamiskoguste järgi. Väikseid omaette hoidvaid ühendusi kasvas kui soojas sügisvihmasabinas seeni. Kuid pilt polnudki nii ühene, oli neidki, kes siblisid ühe jõugu juurest teise juurde, otsides enesele kasu (midagi võõra laualt näksata-rüübata) või täites ümbruse enese suurusega. Oli ka neid, kes ei saanud paigal olles asu, püüdsid leida paika võõras seltskonnas  või siis mitte nii võõras, kuid jäid eemale. Ammust ajast sõpruskonnad ei lasknud endale ligi. Ei andnud ruumi oma mõtteavaldustes.

      Aja möödudes hakkasid üldises läbimatus maastikus kerkima üksikud mäed. Suurused, mis varjutasid teisi. Mõni heas mõttes ja mõni mitte nii heas mõttes. Oli seal mees, kes pidas ennast suureks lugejaks ja raamatute asjatundjaks, kuid polnud midagi kuulnud ei inimese saatusest ega tema karmast. Selles ulmekirjanduse fännis peegeldus uskumatu egoism ja rumalus. Oli neidki, kes hardas imetluses jälgisid rumaluse suurustlemist. 

     Teine kuulus fänn sel kirjanduse alal omas samas tohutut alaväärsust enese tähtsuse kohta, et ei pidanud sugugi kohatuks igale ta oponendile teatada  kõvahäälselt kõigi juuresolekul, et "sa oled loll ja peaksid suu pidama". Kes oli arukas, jäi vait ja lahkus, kes nii arukas ei olnud, "porises" vastu. Enamus jäi paigale kuulama neid ülespuhutud suuresõnalisi mõtteavaldusi, mis enamalt jaolt olid vaid tühipaljas ärplemine oma isiklike seisukohtadega. Sain minagi tunda solvavat alandust, kui sõimati kõigi ees lolliks, saamata öelda veel midagi. 

     Oli selles kokkusaamises mida oli, kuid intelligentsus jättis tugevalt soovida. Samas ei saa salata - need kõige arukamad ja hingestatumad jäid üldise rumaluse kisakoori all varju. Terava pilguga sai seda haarata, hinge keeltega kuulates oli seda tajuda. Mees, kes kirjutab jutte ja sealgi pakkus alkoholi raskusest tuimestatud peadele mõtlemist, oli enese sisse pannud mõtteid, mis vaikses ringis rääkides nõudsid jäädvustamist maailma surematute mõttetarkuste hulka. Oli ka naine, kes perenaise käega ohjas seda rahvaliikumist ühest ürituseosast teise. Kummardun austusega sellise vaikiva arukuse ees, mis koos töökusega saab olla vaid tõeliselt suure inimese sees. Kui rahvas tõusis hommikul oma unistelt asemetelt, siis tal oli juba koristatud see "laga", mille need ulmehuvilised ise olid maha jätnud. Prügikastid seisid tühjadena, kuid kultuuri tootvad inimesed olid selle sisu laiali jätnud (kui mitte öelda, et heitnud). Osav käsi ilma ühegi käsuta korraldas, liigutas, kujundas.

     Vaatan tagasi sellele olemisele, kus Ulmeühingu liikmed oma aastast kokkusaamist pidasid ja valisid autasustamisväärset kirjandust, siis raske on seda näha kultuuri kandmisena. Polnud enamuses neist inimestest missiooni, polnud neil tunnet vastutusest ühiskonna ees. Kogu see kolm päeva meenutas pigem mingi väikekodanliku klubi kokkusaamist, kui kirjandushuviliste aastaauhindade kätteandmist. Raske on mõista autasu väärtust, kui saja raamatu peale on vaid kolmekümmend hääletajat ja enamus neist pole üle viie-kuue loo aasta jooksul lugenudki. Hääletatakse mitte raamatu, vaid ainult kirjanike põhjal ja nii, kuidas "autoriteedid" seda ikka ette annavad.

     Kui see kõik oli läbi ja esimesed muljed lahtunud, solvumised välja higistatud, head mõtted hinges ülistust kuulnud, siis lahtus ka tunneterägastik. Kaine mõistus hakkas  järeldusi tegema, hakkas otsima muutumiseks kohti, hakkas esitama küsimusi. Ja need ei olnud enam sugugi nii rõõmsad.

    Kas sina, Liisa, kes sa panustad oma jõu ja tahte, ande ja intelligentsi sellesse üritusse, pole kunagi arvanud, et kulutad ennast asjatult tänamatutele inimestele ja raiskad seda eneses olevat jõudu (mida pole sugugi vähe) lootusetu ürituse nimel? Alguses oli see hea, kuid siis see käis maha ja kulus kui vana ja viletsalt hooldatud kell. Suudad siis sina pöörata inimesi kirjanduse poole, kui nad on eneses nii veendunud oma õigsuses?

    Mul on hirm, et Eesti kultuur on jäädavalt lagunenud ja kõik, mis selle nime all toimub, on vaid formaalne projektipõhine teistele näitamine. Siin ei elata kultuuri, vaid tehakse. Ja tehakse vaid siis, kui keegi ütleb, või siis parasjagu aega on teiste toimingute kõrvalt. 

Inimene kui savi.

Päev, nädal, kuu, aasta ja nii edasi. Inimene on oma ümbrusest tugevalt mõjutatav, sain seda hiljuti omal nahal tunda. Veider, kui palju võivad ärritada minevikust pärit inimesed ja me endi unustatud suhtumised.

Üks ammune tuttav, kes praegugi facebook´is sõbraks, elas läbi väikse õnnetuse ja vigastas jalga nii, et see pandi kipsi. Kuna ta on olnud sunnitud töötama Inglismaal, et pere eest hoolitseda, siis iseenesestki mõistetavalt panevad teise inimese äpardused muretsema.

Seal on teised tavad ja kombed. Ei uurita teise käekäigu järele ega mõelda ka midagi konkreetset, kui küsitakse "kuidas sul läheb?". Lihtsalt külm viisakus ja kõik. Nii veider kui see mulle ka tundub, kuid see Jumala laps, kes siin olles oli väliselt teisi teeniv ja hooliv, on seal saanud nende kommete läbi sarnaseks pigem maailmale kui kasvand Jumalale lähemale. Võõristuseks on veel enam põhjust, kui arvata, et ta ei tööta mitte mingis tavalises rahajumala asutuses, vaid ortodoksi kiriku hoolekandes. Nimeliselt Jumala sulased ümberringi, aga süda on löögivalmis, hammustama igaüht, kes pole selle maailma sarnane.

Kas udu on katnud mu silmad ja ma ei näe, et õige vastus hoolimisele ja uudishimule teise tervise järele ongi "mis teil viga on, on katki ja kõik", või siiski üks inimene on armastusele jäädavalt kadunud ja su suu sõnadest mõistetakse su üle kohut.

Annaks suur Jumal siiski nii palju, et see, mille järele ta pere juurest ära minnes läks, oleks ikka saavutatav.

Hämmastav, kuidas küll aasta võõral maal, võõra kultuuri sees suudab vormida kindlameelsest inimesest sellise näotu ja selgrootu olevuse, kes on valmis sulanduma ühiskonda, tema inimeste sarnasusse. Kuidas see vormumine imeb endasse, jäägitult, täielikult. Kuidas hääl mineviku elust võib teha haiget, tõsta esile kiskjalikud instinktid"?!

Aga lubage mult endaltki küsida, kallid kaaslased, kui ma elan kellegi teise moodi, nende elu, siis kes elab minu elu? Kui ma ise oma elu ei ela, siis kas mu elu jääbki elamata?