Mida võiks tahta inimestelt, kes ei suuda enda huvisid rohkem väljendada, kui eluloo raamatuid lugedes ja siis nende loetud eludest oma elu otsides. Kui sa elad teiste elu siis kes elab sinu elu. Kas saaks siis kesta riik, kui tema kodanikud põlgavad ära kultuuri ja selle arengu, ning süüvivad teiste inimeste elatud eludesse otsides sealt enestele elamisväärset. Surnud on oma aja ära olnud ja oma teod kõik ära teinud. Elavad peavad veel elama ja ennast tõestama et on väärt neist kirjutatavaid raamatuid.
Ma olen näinud suurt langemist, kus rahvalt võetakse ta maa ja see oli hirmutav. Pole ajaloos jäänud püsima ühtki kogukonda, mis ei hooli oma inimeste püsimajäämisest. Kui me tahame saada eurooplasteks, siis pole me eetlased ja ei saa omada Eesti riiki. Hoidkem siis oma.
Kirjastused pakuvad meile toiduks võõrast vaimu ja võimu. Mida me sööme , sellised me oleme. Pole tarvis siis nutta, kui järjekordselt jääme ilma oma riigist ning tuleb paljudel võtta jalge alla tee võõrsile. Võib-olla jäädavalt. Kas me lapsed annavad meile selle andeks, et me neilt võtsime oma maa ja kultuuri.