Kui vaatan seda kodumaa ilu, siis ei saa kohe aru "mis toimub". Kui keegi on miskit avalikus elus teinud ja nagu tahaks veel teha midagist, siis teised avaliku elu tegelased kui hagijad kallal naeruvääristamas seda tegijat. Ja mitte ainult avaliku elu inimesed. Kuid see pole veel nii hull.
Kahjutundega on näha kuis hakatakse selle hõlma kes julgeb laamendajale halvasti öelda, või siis selgemalt väljendades, kes julgeb teiste kulul elavale poliitikule öelda, et ta on muidusööja ja täielik parasiit, see kohe nii halb, et riigi vaenlane. Ehk venelaste pooldaja, savisaarlane. Kas siis poliitilise valitsuse poolt esile kutsutud sügavaim majanduskriisi põhi, võrreldes teiste euroopa riikidega, on mingi eduka riigijuhtimise näide? Tuleks siis kuidagi väärikalt hinata neid praeguse valitsuse juures olevaid poliitikuid, selle statistikas kajastuva majandusime eest. Tagant neljas koht töötuses Euroopa Liidus ja kes teab, võib-olla ka maailmas. Kokkuvõttes suurim majanduses kaotaja. Oleme ju ennast harjunud kaunistama võõraste sulgedega. Kogu meie näilik edu on ressurside ja tootmisvarade müügist saadud lisatulus.
Ajakirjandus on viimastel aastatel lõhkipaisumiseni täidetud vinguvate inimestega. Euro nimel tuleb pingutada kuid va pahad sakslased kahtlevad meie suutlikuses Euroopa Liidu jaoks ilma seebita sobilikuks kujuneda. Küll vene nimega härrasmehed kurdavad, et slaavi päritolu inimesi on poliitikas vähe, kuid kas need härrased siis pole kordagi viitsinud lähemalt asja uurida ja märganud, et need slaavi keelsed nimed figureerivad ju tuntavalt edukamate riikide poliitilises ja majanduslikus eliidis. Ega tark vene inimene ei jää kiuslikku riiki sõdima oma eksistensi eest. Kui ikka minna oma rahva seast ära võõrsile, siis sinna kus kohalikul rahval on sisemist tahet ennast tuleviku jaoks valmistada ja samas ka valmisolekut võõraste tarkust ja edukust endasse põimida. Ma ei loodagi, et eesti rahvas esimese vabariigi kaotusest midagi õpiks, pigem on kahju, et tänapäeva inimesed siin laostataval maal ei anna endale aru mis toimub. Lastele pole ju pärandada nii enam midagi, muidugi peale kenade müütide kunagisest omariiklusest ja verdtarretavast lootusest valgele laevale. Kas ikka on suur naaber selles süüdi, et me oma riigi kord kaotasime ja praegu lausa vägisi üritame seda uuesti teha
