Olen proovinud paar aastat saada üht käsikirja trükki, mis ei ole nii standardse maailmavaatega kui praegu massiliselt väljaantav kirjandus. Pole lihtsalt tahtmist teha sellist "lambakarja". Olen ikka pidanud kirjanduses tähtsaks kahte suunda: esiteks muidugi seda, et teos peab olema omapärane, isiksuse hinge peegeldus, tuld ja rütmi omav, hurmavalt omapärane (olgu siis kas või kommunistlik ideoloogia või fašistlik teoloogia), salapärasuse vaimsust kandev. Teine eriline rõhk on olnud kultuurilisel või siis rahvuslikul eneseharimisel, riigi ja rahva püsimajäämise ning üldise edasiliikumise toetamine.
Nüüd on riigisisese kirjanduse väljaandjad jõudnud sellise "kultuuri" tasemeni, kus kirjastajad dikteerivad rahvuslikku olemust. Tsenseerivad enese kasumitest lähtuvalt kirjanduse väljaandmist ja kui täpsemalt väljendada, siis suunavad trükki 99,9% ülatuses teoseid, millel on kindel kasumi tootlikkus. Praegusel eesti kirjandusmaastikul on selleks elulood ja tõlketeosed, mis mujal maailmas muude kultuuride sees on omanud teatavat läbimüüki (tootnud raha). Äri seisukohast on see muidugi ka õige, milleks toota teoseid, mis võivad küll osutuda headeks või siis harivateks, kuid pole seda enne väljaandmist suutnud siiski teha. Kas peab üks väikeriik omama iseseisvat loomingulisust või kas kultuurkapitali rahastus peab ikka laienema teostele, mis soodustavad rahva iseseisvat mõtlemist ning seega töötavad otseselt valitsuse poliitika vastu? Võib siis riik olla demokraatlik, kui inimesed selles mõtlevad iseseisvalt ja soovivad ülevaltpoolt tulnud käskudele ka alternatiivseid lahendusi? Kuidagi raske on uskuda valitsusliikmete töökohtadest johtuvat ainuõigsust.
Millegipärast tundub, et kirjastuste juhid on võtnud omaks selle riigi juhtimisest tulnud mõttemaailma ja on hakanud triivima loomingu käru võõrkultuuride omastamise suunas. Ma võin ka eksida oma järeldustes, kuid siis tekib küsimus, miks antakse meil välja nii palju tõlkekirjandust ja seda tuntavalt suuremates tiraažides kui omamaist? Miks ei ole eesti kirjanike teostel selliseid promoüritusi (välja arvatud mõnel harval juhul), kui tõlketeostel? Kui see meelevaldne kirjateoste valik on kirjastustepoolne äriline surve, siis kas ei peaks riik vahele astuma oma kultuurkapitali rahadega ja selle teostevaliku enamalt ikka enese osaks tegema? Rahva esindajate külm suhtumine kultuurkapitali poolt rahastavate teoste valikusse on muidugi mõistetav, kui vaadata kultuurkapitali nõukokku kuuluvate kodanike kuulumist kirjastuste seisukohalt. Miskipärast tundub täiesti võimatuna mingi erapoolik otsustamine, lähtudes riigi huvidest, kui tema otsustamisorgani liikmed on ka samal ajal kirjastuste juhtliikmed. Ei hakka kellelegi näpuga näitama, iga huviline saab asja järele nuhkida, kui vaid soovi on.
Vaatan siis kurvalt seda eestimaise kultuurriigi arengut ja vägisi tuleb peale tunne , et oleme hoopis osake Soome-, Saksa-, Inglise või Ameerika Ühendriikide kultuurist. Mitte Eesti omast. Oh, Eestimaa inimesed, kas teil on siis millegi pärast valus omada enda kultuurikihti, või äkki kui on midagi oma, siis tuleb suur hirm peale, et keegi teine võiks selle ära võtta, sest ise ju nii teeks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar