Kui elus on midagi veidrat, siis see jääb kindlasti kauaks meelde. Nii see oligi. Lausa hämmastav, kui kaugele võib minna kultuuri juhtivate inimeste ülbus ja eneseteadlikkus. Üritasin siin mõni aeg tagasi saada üht käsikirja trükki ja vastavalt teemale (esoteerika) oli ka mõistetav, et mõned kirjastajad ei tahtnud või ei julgenud seda trükki võtta. Iseenesestki mõistetav, et suur risk on hakata tegelema asjaga, millest on raske aru saada. Esitasin siis oma kirjatüki Tartu kirjastusele Fantaasia, kuna see seostus asjaga näiliselt kõige paremini ja kirjastaja Eva Luts oli ka asjast kuidagi konservatiivselt huvitatud. Muidugi andis kohe teada, et Eesti kultuuri arendamine ei loe midagi, tähtis on, et asi müüks ja võimalikult hästi. Kui oleks mingi kuulsa kirjaniku käsikiri või siis välismaal hästi müünud kirjaniku tõlketeos, oleks ehk lootust saada kohe kirjastamiseks vastu võetud, aga et tundmatu tegija, no siis vaatame.
Möödus kuu ja siis pool teisestki, kuid vastust kirjastajalt ei tulnud ning kui siis kahe kuu möödudes avaldasin ta ebaviisaka suhtumise osas nördimust, oli vastuseks vaid see, et "Kui te mu vaikimisest lugesite välja äraütlemist, siis nii see ongi."
Lausa hämmastav, kuidas mõni inimene kiitleb oma ebaviisakusega. Eriti kurvaks teeb asja see, et moraalitusele aitavad kaasa (kohati lausa juhtivad) inimesed, kes ise on võtnud endale kohustuse tegutseda kultuuri vallas ja aidata ühiskonda puhtamaks saada. Mis võiks veel selgemini väljendada sureva ühiskonna allakäiku, kui kirjastaja põlgus viisakusreeglite vastu (alati tuleb teistele inimestele vastata ja eelistatavalt samas vormis, kui küsimus on esitatud) ja meeletu pürgimus kõik rahvuslik omapära tallata jalge alla ning vahetada see välja välismaise vastu. Tähtis on ju raha. Raha varjutab kõik selle, mis teeb inimese inimeseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar