Töötus on karm kaaslane. Ta võtab sult jõu ja mõistuse. Annab vastu mure ja tühjuse. Kes arvab, et töötu inimene saab puhata, see eksib rängalt. Ta pole ise kunagi töötu olnud. Muidugi on alati inimesi kes ei tahagi tööd ja seepärast otsivad seda ka vaid näiliselt, kuid siis peab olema selge sissetulek. Raha kulutamine on eluliselt vajalik- olgu see siis toidule või riietele, külaskäikudele või külaliste vastuvõtule.
Kui oled jõudnud elus punkti, kus sulle selgelt vaatab vastu kõrvale jäetus, mittevajalikkus, siis alles mõistad sotsiaalse toe puudumist. Tõeliselt ei saa ükski töötav inimene pakkuda tuge töötule. On ju nende maailma tunnetused erinevad. Üks teeb seda mille eest ta saab raha ja teine otsib lootusetuset olukorrast väljapääsu. Kui seda tööd kaua ei leita siis inimene väsib otsimisest ja hakkab hoidma seda allesjäänud elujõudu. Oleks ju meeletu kulutada viimanegi raas oma sisemisest tagavarast asjadele millest pole kasu.
Saab siis mõni võim või mingi vägi panna tühjalt ringi jooksjat ennast tundma vajalikuna? On siis kellelgi võimu sõnadega anda turvatunnet? Kas eelarve tasakaal on see, mis paneb mehed peresid toitma? Kui töötav poliitik suudaks neid küsimusi endalt küsida, siis poleks ka nälgivaid lapsi, ega murest tapetud emasid.
Miks on siis nii, et inimesed valivad ikka neid samu esindajaid kes nende leiva laualt võtsid? Kuidas saab siis veel uskuda olemasolevate juhtide mesimagusatt juttu helgest tulevikust, kui tööline peab sööma "kartuli koori" ja töötul pole üldse midagi süüa. On läinud täide kadunud Lennart Meri ütelus, et tuleb kokku hoida ja pingutada, tuleb või süüa kartuli koori. Nii söövadki eesti inimesed alla igasugust arvestust, kuid need kodanikud, kes meil on eurooplased, naudivad pidu katku ajal. Ise me need sinna valisime ja ise me ka selle pärast kannatame. Selgelt on näha kes parlamenti valiti mõne partei programmi alusel ja siis mammona järgi joostes on vahetanud nii erakondi kui põhimõtteid. Häbi on ju valijate oma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar