Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.
Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.
Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.
Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar