Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar