Kui juhtun vaatama mõne enimloetu kirjatsura blogi, siis kohati jääb küll mulje, et asjast ,millest kirjutavad, ei tea nad suurt midagi ja kogu tekst on kokku kritseldatud kellegi pärast või siis kellelegi näitamiseks, et "vaata, mina ikka olen midagi, näed, kui hästi ma oskan". Viimane veidrus, mida nägin, oli seoses Jules Verne ´i rahvusega. Kõik peavad teda automaatselt prantslaseks, sest Prantsusmaa ametlik poliitika tahab seda nii näidata ja meie kui orjameelne väikerahvas võtame isandate poolt pakutud teavet nii enesestmõistetavalt. Kas siis tõesti pole meie hulgas inimesi, kes kirjutades vaevuksid ka selle tõepärasust kontrollima?
Jules Verne on rahvuselt bretoon ja kuulub hoopis keltide hulka. Ta on oma elu ajal ise seda alati rõhutanud. Sündis ta Nantesis, mis oli endise Bretagne´i hertsogiriigi pealinn. Pratslased on Britagne territooriumi okupeerinud ja teostavad seal juba päris pikka aega keelelist ja kultuurilist puhastust. Viimaste uuringute järgi (ei mäleta täpselt, kuna see oli) on bretooni keelt kõnelevaid inimesi järele jäänud vaid kümme protsenti sellel territooriumil elavast rahvast ja veel sada aastat tagasi rääkis seda keelt pool miljonit inimest ehk üheksakümmend protsenti.
Kogu ulme sisu Jules Verne´il on haaratud vabaduspüüdlusest, tungist sõltumatuse poole. Mainides vaid "20000 ljööd vee all", "Saladuslik saar", "Viieteiskümneaastane kapten" jne. Kogu see kirjanduslik pagas ilmestab selgelt olukorda ta kodumaal. Värvika kirjeldusega toob ta välja külma ühiskonnapoolse rõhumise, välismaailma suurema toetuse oma kangelastele kui kodumaal. See kõik on andnud tuhandetele inimestele üle maailma mõttelendu ja julgust proovida tundmatut, otsida toetust ka väljastpoolt oma kogukonna piire.
Miljonid inimesed maailmas on olnud rõhutud teiste poolt - küll naaberriigid on teostanud sõjalist okupatsiooni nende territooriumil, küll on oma riik püüdnud ajada ühe keele ja kultuuri poliitikat süstemaatiliselt erinevaid keeledialekte välja juurides. Verne´i raamatud on alati pakkunud lohutust neile inimestele, kelle hinges püsis ihalus oma keele ja kultuuri läbi ennast väljendada. Nii võib Verne´i pidada vaikiva vabadustule hoidjaks inimsüdameis, andes meile unistused ja lootused, õhutades meid laiemalt mõtlema. Ka meile, kes me nõukogude okupatsiooni siin Eesti territooriumil üle elasime. Ulme on alati olnud vabaduse üks suurimaid sütitajaid, kui see just ei ole agressiivselt sõjaline või siis naiivselt labane.
Kahju, et tänapäeva eestlase seest on kadunud see ihalus vabaduse järele. Ulmet ei loeta ja kui , siis vaid kuulsa nime pärast. Kuid siiski au ja kiitus sellisele mehele nagu Jules Verne, tema elutöö ja loomingu eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar