Kui miski teeb mulle siin ilmas meelehärmi, siis on see inimeste kõikehaarav himu kogu aeg midagi varjata. Midagi sellist teha, mida teised ei tee ja siis seda teiste eest varjata. On see siis mingi rahaline mahhinatsioon või siis moraalne käitumismudel, kuid tähtis on eristuda teistest. Kindlasti on asja läbiviijal olemas sadu põhjendusi ja tuhandeid selgitusi, miks see asi sai just nii tehtud, kuidas ta tehtud sai.
Kui loen lehest, et ausate meeste hulka kuuluv inimene (või inimesed) on saanud hakkama pettusega, mida isegi alalised susserdajad taunivad, siis tekib paratamatult küsimus, et kui usaldusväärne see "mehe sõna" siis ikkagi on? Kas isamaa tähendab raha numbrit, või mõjuvõimu suurust? On kodumaalised aated vaid katteks rikastumisele? Kas võim on raha või raha on võim?
Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, kui inimestel on raha ja seda nii palju, et nad saavad lahedalt ära elada, kuid kui see raha, millega lahedalt ära elatakse tuleb pettuse teel, siis on küll mul midagi selle vastu. Ja nimel, et iga pettus jätab jälje inimeste südameisse ja mida laiema ulatusega petmine on seda sügavam on ka ühiskondlik-eetiline tagajärg. Asi on oma loomuselt pöördvõrdeline, mida tuntumad inimesed rahva lollitamisega tegelevad seda laiem inimmass saab kaasa haaratud moraalitust tegevusest. Alateadlikult liiguvad "tuhmimad" "säravamate" järele, jäljendades nende käitumist. Aga kui "säravad" oma suurusega lämmatab "tuhmid", siis kes jääb järgi? Üksteise kulul äraelamine levib nagu katk ja seda kulutule kiirusel. Aga vabandage mind, mina pean ju nende keskel elama ja kuidas ma seda teha saan ausa inimese kombel, kui mu ümber peetakse petmist, valetamist, vassimist, üksteisele ärategemist elunormiks, põhjendades seda sellega, et "kõik teevad ju nii".
Kui suur peab olema ülekohus, et see enam kotis ei püsiks? Kui laialdane peaks olema vale, et see sööks oma lapsed? Või polegi mõtet oodata ülekohtu lõppu ja tuleb enne ära minna, muidu saad veel isegi selles päraotsa tulevas lagunemises viga? Aga ikka see ennast hävitav kirg näha nende halbade ja pahade lõppu sunnib viivitama selle lahkumisega. Ikka see kahjurõõm ülekohtustele tulevast õnnetusest teeb mindki selle õnnetuse vääriliseks. "Ja nii saavad hukka õiged koos õelatega ja neil ei ole päästjat, sest kui oli armuaeg, siis õelad ei pöördunud oma rajalt ja õiged ei pöördunud õelatest ära." Kord läksid need prohveti sõnad täide (tuli teine maailmasõda ja suur küüditamine) ja kas siis nüüd jälle? Kas tõesti ei õpita ajaloost midagi, kuigi jah tuleb tõdeda, et raamatuid minevikust on kirjutatud palju ja saab veel rohkem kirjutatama. Kõik varjatu tuuakse avalikuks ja kõik ajalugu kordub ikka ja jälle. Kuid kellele neid siis kirjutatakse?
Kui loen lehest, et ausate meeste hulka kuuluv inimene (või inimesed) on saanud hakkama pettusega, mida isegi alalised susserdajad taunivad, siis tekib paratamatult küsimus, et kui usaldusväärne see "mehe sõna" siis ikkagi on? Kas isamaa tähendab raha numbrit, või mõjuvõimu suurust? On kodumaalised aated vaid katteks rikastumisele? Kas võim on raha või raha on võim?
Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, kui inimestel on raha ja seda nii palju, et nad saavad lahedalt ära elada, kuid kui see raha, millega lahedalt ära elatakse tuleb pettuse teel, siis on küll mul midagi selle vastu. Ja nimel, et iga pettus jätab jälje inimeste südameisse ja mida laiema ulatusega petmine on seda sügavam on ka ühiskondlik-eetiline tagajärg. Asi on oma loomuselt pöördvõrdeline, mida tuntumad inimesed rahva lollitamisega tegelevad seda laiem inimmass saab kaasa haaratud moraalitust tegevusest. Alateadlikult liiguvad "tuhmimad" "säravamate" järele, jäljendades nende käitumist. Aga kui "säravad" oma suurusega lämmatab "tuhmid", siis kes jääb järgi? Üksteise kulul äraelamine levib nagu katk ja seda kulutule kiirusel. Aga vabandage mind, mina pean ju nende keskel elama ja kuidas ma seda teha saan ausa inimese kombel, kui mu ümber peetakse petmist, valetamist, vassimist, üksteisele ärategemist elunormiks, põhjendades seda sellega, et "kõik teevad ju nii".
Kui suur peab olema ülekohus, et see enam kotis ei püsiks? Kui laialdane peaks olema vale, et see sööks oma lapsed? Või polegi mõtet oodata ülekohtu lõppu ja tuleb enne ära minna, muidu saad veel isegi selles päraotsa tulevas lagunemises viga? Aga ikka see ennast hävitav kirg näha nende halbade ja pahade lõppu sunnib viivitama selle lahkumisega. Ikka see kahjurõõm ülekohtustele tulevast õnnetusest teeb mindki selle õnnetuse vääriliseks. "Ja nii saavad hukka õiged koos õelatega ja neil ei ole päästjat, sest kui oli armuaeg, siis õelad ei pöördunud oma rajalt ja õiged ei pöördunud õelatest ära." Kord läksid need prohveti sõnad täide (tuli teine maailmasõda ja suur küüditamine) ja kas siis nüüd jälle? Kas tõesti ei õpita ajaloost midagi, kuigi jah tuleb tõdeda, et raamatuid minevikust on kirjutatud palju ja saab veel rohkem kirjutatama. Kõik varjatu tuuakse avalikuks ja kõik ajalugu kordub ikka ja jälle. Kuid kellele neid siis kirjutatakse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar