haugas

Kõik varjatu saab avalikuks.

2011-12-07T00:26:00.000-08:00

Kui miski teeb mulle siin ilmas meelehärmi, siis on see inimeste kõikehaarav himu kogu aeg midagi varjata. Midagi sellist teha, mida teised ei tee ja siis seda teiste eest varjata. On see siis mingi rahaline mahhinatsioon või siis moraalne käitumismudel, kuid tähtis on eristuda teistest. Kindlasti on asja läbiviijal olemas sadu põhjendusi ja tuhandeid selgitusi, miks see asi sai just nii tehtud, kuidas ta tehtud sai.
Kui loen lehest, et ausate meeste hulka kuuluv inimene (või inimesed) on saanud hakkama pettusega, mida isegi alalised susserdajad taunivad, siis tekib paratamatult küsimus, et kui usaldusväärne see "mehe sõna" siis ikkagi on? Kas isamaa tähendab raha numbrit, või mõjuvõimu suurust? On kodumaalised aated vaid katteks rikastumisele? Kas võim on raha või raha on võim?
Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, kui inimestel on raha ja seda nii palju, et nad saavad lahedalt ära elada, kuid kui see raha, millega lahedalt ära elatakse tuleb pettuse teel, siis on küll mul midagi selle vastu. Ja nimel, et iga pettus jätab jälje inimeste südameisse ja mida laiema ulatusega petmine on seda sügavam on ka ühiskondlik-eetiline tagajärg. Asi on oma loomuselt pöördvõrdeline, mida tuntumad inimesed rahva lollitamisega tegelevad seda laiem inimmass saab kaasa haaratud moraalitust tegevusest. Alateadlikult liiguvad "tuhmimad" "säravamate" järele, jäljendades nende käitumist. Aga kui "säravad" oma suurusega lämmatab "tuhmid", siis kes jääb järgi? Üksteise kulul äraelamine levib nagu katk ja seda kulutule kiirusel. Aga vabandage mind, mina pean ju nende keskel elama ja kuidas ma seda teha saan ausa inimese kombel, kui mu ümber peetakse petmist, valetamist, vassimist, üksteisele ärategemist elunormiks, põhjendades seda sellega, et "kõik teevad ju nii".
Kui suur peab olema ülekohus, et see enam kotis ei püsiks? Kui laialdane peaks olema vale, et see sööks oma lapsed? Või polegi mõtet oodata ülekohtu lõppu ja tuleb enne ära minna, muidu saad veel isegi selles päraotsa tulevas lagunemises viga? Aga ikka see ennast hävitav kirg näha nende halbade ja pahade lõppu sunnib viivitama selle lahkumisega. Ikka see kahjurõõm ülekohtustele tulevast õnnetusest teeb mindki selle õnnetuse vääriliseks. "Ja nii saavad hukka õiged koos õelatega ja neil ei ole päästjat, sest kui oli armuaeg, siis õelad ei pöördunud oma rajalt ja õiged ei pöördunud õelatest ära." Kord läksid need prohveti sõnad täide (tuli teine maailmasõda ja suur küüditamine) ja kas siis nüüd jälle? Kas tõesti ei õpita ajaloost midagi, kuigi jah tuleb tõdeda, et raamatuid minevikust on kirjutatud palju ja saab veel rohkem kirjutatama. Kõik varjatu tuuakse avalikuks ja kõik ajalugu kordub ikka ja jälle. Kuid kellele neid siis kirjutatakse?

Koosviibimine Eesti moodi.

2011-08-11T08:59:00.000-07:00

Kui jälgida maailma kokkusaamiste kirjeldusi, siis poeb hinge uskumatu kadedus . Inimesed on eemal, tegelevad oma asjadega ja siis ühisel kokkuleppel saavad kokku. Kes milleks? Kes oma elust rääkimiseks, kes enese upitamiseks, aga kes selleks, et endale tõestada oma olemasolu mõtet. Kindlasti on igas kokkutulnute grupis ka neid, kes tulevad sinna vaid selleks, et teiste üle domineerida, neile kohta kätte näidata.

Olin minagi juba traditsiooniks saanud Estcon´i üritusel. Püüdsin sulanduda ja painutasin kaela meeleoluga kohandumiseks. Otsisin hingesugulasi, kirjandusest huvitujaid, loomingulisi sädemeid, ainulaadseid mõtteahelaid. Vaimult taandus siiski kõik vaid inimesele kui egole. Jäin jõllis silmil vahtima. Mõned inimesed olid eemaletõukavad, mõned tahtlikult ülbed. Oli ka neid, kes polnudki enese egoismikapsli kinnisuses kinni - otsivad, uurivad, rõõmsas elevuses uut järgivad. Miskipärast aga tundus mulle, et siin esimest korda olijana, nägin seda olelemist väärast nurgast, kõveralt kohalt. Tuli see siis mu enese rumalusest või ka vähesest väljaskäimise-suhtlemise oskusest, tundus siiski, et need alalised kokkusaamistel käijad on võõrastavad, eemalehoidvad. Ei suutnud olla alguses sõbraks-kaaslaseks.

Inimesed olid gruppides, kus tarkuse järgi, kus rumaluse järgi. Mõned koondusid kellegi ümber, kes polnud üldisest massist targem, pigem ikka sõnakam. Teised grupeerusid alkoholi manustamiskoguste järgi. Väikseid omaette hoidvaid ühendusi kasvas kui soojas sügisvihmasabinas seeni. Kuid pilt polnudki nii ühene, oli neidki, kes siblisid ühe jõugu juurest teise juurde, otsides enesele kasu (midagi võõra laualt näksata-rüübata) või täites ümbruse enese suurusega. Oli ka neid, kes ei saanud paigal olles asu, püüdsid leida paika võõras seltskonnas või siis mitte nii võõras, kuid jäid eemale. Ammust ajast sõpruskonnad ei lasknud endale ligi. Ei andnud ruumi oma mõtteavaldustes.

Aja möödudes hakkasid üldises läbimatus maastikus kerkima üksikud mäed. Suurused, mis varjutasid teisi. Mõni heas mõttes ja mõni mitte nii heas mõttes. Oli seal mees, kes pidas ennast suureks lugejaks ja raamatute asjatundjaks, kuid polnud midagi kuulnud ei inimese saatusest ega tema karmast. Selles ulmekirjanduse fännis peegeldus uskumatu egoism ja rumalus. Oli neidki, kes hardas imetluses jälgisid rumaluse suurustlemist.

Teine kuulus fänn sel kirjanduse alal omas samas tohutut alaväärsust enese tähtsuse kohta, et ei pidanud sugugi kohatuks igale ta oponendile teatada kõvahäälselt kõigi juuresolekul, et "sa oled loll ja peaksid suu pidama". Kes oli arukas, jäi vait ja lahkus, kes nii arukas ei olnud, "porises" vastu. Enamus jäi paigale kuulama neid ülespuhutud suuresõnalisi mõtteavaldusi, mis enamalt jaolt olid vaid tühipaljas ärplemine oma isiklike seisukohtadega. Sain minagi tunda solvavat alandust, kui sõimati kõigi ees lolliks, saamata öelda veel midagi.

Oli selles kokkusaamises mida oli, kuid intelligentsus jättis tugevalt soovida. Samas ei saa salata - need kõige arukamad ja hingestatumad jäid üldise rumaluse kisakoori all varju. Terava pilguga sai seda haarata, hinge keeltega kuulates oli seda tajuda. Mees, kes kirjutab jutte ja sealgi pakkus alkoholi raskusest tuimestatud peadele mõtlemist, oli enese sisse pannud mõtteid, mis vaikses ringis rääkides nõudsid jäädvustamist maailma surematute mõttetarkuste hulka. Oli ka naine, kes perenaise käega ohjas seda rahvaliikumist ühest ürituseosast teise. Kummardun austusega sellise vaikiva arukuse ees, mis koos töökusega saab olla vaid tõeliselt suure inimese sees. Kui rahvas tõusis hommikul oma unistelt asemetelt, siis tal oli juba koristatud see "laga", mille need ulmehuvilised ise olid maha jätnud. Prügikastid seisid tühjadena, kuid kultuuri tootvad inimesed olid selle sisu laiali jätnud (kui mitte öelda, et heitnud). Osav käsi ilma ühegi käsuta korraldas, liigutas, kujundas.

Vaatan tagasi sellele olemisele, kus Ulmeühingu liikmed oma aastast kokkusaamist pidasid ja valisid autasustamisväärset kirjandust, siis raske on seda näha kultuuri kandmisena. Polnud enamuses neist inimestest missiooni, polnud neil tunnet vastutusest ühiskonna ees. Kogu see kolm päeva meenutas pigem mingi väikekodanliku klubi kokkusaamist, kui kirjandushuviliste aastaauhindade kätteandmist. Raske on mõista autasu väärtust, kui saja raamatu peale on vaid kolmekümmend hääletajat ja enamus neist pole üle viie-kuue loo aasta jooksul lugenudki. Hääletatakse mitte raamatu, vaid ainult kirjanike põhjal ja nii, kuidas "autoriteedid" seda ikka ette annavad.

Kui see kõik oli läbi ja esimesed muljed lahtunud, solvumised välja higistatud, head mõtted hinges ülistust kuulnud, siis lahtus ka tunneterägastik. Kaine mõistus hakkas järeldusi tegema, hakkas otsima muutumiseks kohti, hakkas esitama küsimusi. Ja need ei olnud enam sugugi nii rõõmsad.

Kas sina, Liisa, kes sa panustad oma jõu ja tahte, ande ja intelligentsi sellesse üritusse, pole kunagi arvanud, et kulutad ennast asjatult tänamatutele inimestele ja raiskad seda eneses olevat jõudu (mida pole sugugi vähe) lootusetu ürituse nimel? Alguses oli see hea, kuid siis see käis maha ja kulus kui vana ja viletsalt hooldatud kell. Suudad siis sina pöörata inimesi kirjanduse poole, kui nad on eneses nii veendunud oma õigsuses?

Mul on hirm, et Eesti kultuur on jäädavalt lagunenud ja kõik, mis selle nime all toimub, on vaid formaalne projektipõhine teistele näitamine. Siin ei elata kultuuri, vaid tehakse. Ja tehakse vaid siis, kui keegi ütleb, või siis parasjagu aega on teiste toimingute kõrvalt.

Inimene kui savi.

2011-06-07T03:14:00.000-07:00

Päev, nädal, kuu, aasta ja nii edasi. Inimene on oma ümbrusest tugevalt mõjutatav, sain seda hiljuti omal nahal tunda. Veider, kui palju võivad ärritada minevikust pärit inimesed ja me endi unustatud suhtumised.

Üks ammune tuttav, kes praegugi facebook´is sõbraks, elas läbi väikse õnnetuse ja vigastas jalga nii, et see pandi kipsi. Kuna ta on olnud sunnitud töötama Inglismaal, et pere eest hoolitseda, siis iseenesestki mõistetavalt panevad teise inimese äpardused muretsema.

Seal on teised tavad ja kombed. Ei uurita teise käekäigu järele ega mõelda ka midagi konkreetset, kui küsitakse "kuidas sul läheb?". Lihtsalt külm viisakus ja kõik. Nii veider kui see mulle ka tundub, kuid see Jumala laps, kes siin olles oli väliselt teisi teeniv ja hooliv, on seal saanud nende kommete läbi sarnaseks pigem maailmale kui kasvand Jumalale lähemale. Võõristuseks on veel enam põhjust, kui arvata, et ta ei tööta mitte mingis tavalises rahajumala asutuses, vaid ortodoksi kiriku hoolekandes. Nimeliselt Jumala sulased ümberringi, aga süda on löögivalmis, hammustama igaüht, kes pole selle maailma sarnane.

Kas udu on katnud mu silmad ja ma ei näe, et õige vastus hoolimisele ja uudishimule teise tervise järele ongi "mis teil viga on, on katki ja kõik", või siiski üks inimene on armastusele jäädavalt kadunud ja su suu sõnadest mõistetakse su üle kohut.

Annaks suur Jumal siiski nii palju, et see, mille järele ta pere juurest ära minnes läks, oleks ikka saavutatav.

Hämmastav, kuidas küll aasta võõral maal, võõra kultuuri sees suudab vormida kindlameelsest inimesest sellise näotu ja selgrootu olevuse, kes on valmis sulanduma ühiskonda, tema inimeste sarnasusse. Kuidas see vormumine imeb endasse, jäägitult, täielikult. Kuidas hääl mineviku elust võib teha haiget, tõsta esile kiskjalikud instinktid"?!

Aga lubage mult endaltki küsida, kallid kaaslased, kui ma elan kellegi teise moodi, nende elu, siis kes elab minu elu? Kui ma ise oma elu ei ela, siis kas mu elu jääbki elamata?

Kiitkem Jumalat!

2011-04-24T11:39:00.000-07:00

Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.

2011-04-18T06:20:00.001-07:00

Ulmest enesest.

2011-04-17T23:52:00.000-07:00

Kui juhtun vaatama mõne enimloetu kirjatsura blogi, siis kohati jääb küll mulje, et asjast ,millest kirjutavad, ei tea nad suurt midagi ja kogu tekst on kokku kritseldatud kellegi pärast või siis kellelegi näitamiseks, et "vaata, mina ikka olen midagi, näed, kui hästi ma oskan". Viimane veidrus, mida nägin, oli seoses Jules Verne ´i rahvusega. Kõik peavad teda automaatselt prantslaseks, sest Prantsusmaa ametlik poliitika tahab seda nii näidata ja meie kui orjameelne väikerahvas võtame isandate poolt pakutud teavet nii enesestmõistetavalt. Kas siis tõesti pole meie hulgas inimesi, kes kirjutades vaevuksid ka selle tõepärasust kontrollima?

Jules Verne on rahvuselt bretoon ja kuulub hoopis keltide hulka. Ta on oma elu ajal ise seda alati rõhutanud. Sündis ta Nantesis, mis oli endise Bretagne´i hertsogiriigi pealinn. Pratslased on Britagne territooriumi okupeerinud ja teostavad seal juba päris pikka aega keelelist ja kultuurilist puhastust. Viimaste uuringute järgi (ei mäleta täpselt, kuna see oli) on bretooni keelt kõnelevaid inimesi järele jäänud vaid kümme protsenti sellel territooriumil elavast rahvast ja veel sada aastat tagasi rääkis seda keelt pool miljonit inimest ehk üheksakümmend protsenti.

Kogu ulme sisu Jules Verne´il on haaratud vabaduspüüdlusest, tungist sõltumatuse poole. Mainides vaid "20000 ljööd vee all", "Saladuslik saar", "Viieteiskümneaastane kapten" jne. Kogu see kirjanduslik pagas ilmestab selgelt olukorda ta kodumaal. Värvika kirjeldusega toob ta välja külma ühiskonnapoolse rõhumise, välismaailma suurema toetuse oma kangelastele kui kodumaal. See kõik on andnud tuhandetele inimestele üle maailma mõttelendu ja julgust proovida tundmatut, otsida toetust ka väljastpoolt oma kogukonna piire.

Miljonid inimesed maailmas on olnud rõhutud teiste poolt - küll naaberriigid on teostanud sõjalist okupatsiooni nende territooriumil, küll on oma riik püüdnud ajada ühe keele ja kultuuri poliitikat süstemaatiliselt erinevaid keeledialekte välja juurides. Verne´i raamatud on alati pakkunud lohutust neile inimestele, kelle hinges püsis ihalus oma keele ja kultuuri läbi ennast väljendada. Nii võib Verne´i pidada vaikiva vabadustule hoidjaks inimsüdameis, andes meile unistused ja lootused, õhutades meid laiemalt mõtlema. Ka meile, kes me nõukogude okupatsiooni siin Eesti territooriumil üle elasime. Ulme on alati olnud vabaduse üks suurimaid sütitajaid, kui see just ei ole agressiivselt sõjaline või siis naiivselt labane.

Kahju, et tänapäeva eestlase seest on kadunud see ihalus vabaduse järele. Ulmet ei loeta ja kui , siis vaid kuulsa nime pärast. Kuid siiski au ja kiitus sellisele mehele nagu Jules Verne, tema elutöö ja loomingu eest.

Oh seda Soomet küll!

2011-04-01T00:30:00.000-07:00

Miski halastamatu ellujäämise triki pärast teeb inimene ikka kohutavaid asju ja seda lausa vabatahtlikult. Praeguses riigi majandusolukorras on lausa paratamatu, et tuleb tööd otsida ka võõrastest riikidest ja erinevate kultuurikeskkondade seast. Nii seadsin minagi järjekordselt sammud siis Soomemaa tööturu poole. Ahnelt lükkasin kombitsad välja saamaks plaatimise tööd nende riigis, kus nad ise hakkavad juba tööst ilma jääma. Ametühing on neil kakelnud ja kakelnud ettevõtjatega elamisväärse palga nimel, ning nüüd kui see oli juba välja sõditud, tulivad need naabrid ja "tagusid" hinna alla. Vähe sellest, et elamisväärset palka ei tahetud, oldi ka nõus väiksemate ajakuludegat tööd tegema. Orjuslikud tingimused. Rasked ajad neil nüüd.

Kahjuks oleme sellega saanud aga endale naabritest vaenlased, kes meist kui inimestest enam lugu ei pea. Tulime ja võtsime töö, lõhkusime nende väljakujunenud palgasüsteemi ja lõpuks surume peale ka oma töö kvaliteedi standardid. Kogu see kupatus ühes mestis aga kõigutab nende riigi aluseid. Õõnestab väljakujunenud elustandardit. Kuid see kõik kokku on ju vale. Meie oma riigi näide tõestab seda.

Kuidas me siis õpetades teisi elama ja töötama pole osanud ennast õpetada. Viletsus päevast päeva suureneb ja omavaheline rahvuslik tunne väheneb. Jäänud on vaid eestluse kandjateks need, kes ise saavad suurt raha või siis pikemat aega on kodumaalt eemal. Neid pole sugugi enam nii palju, et võiks loota riigi püsimajäämisele. Võrdluseks, et soomlane jääb isegi Soomes elades soomlaseks.

Praegu pole aga kuidagi mõeldav ilma Soometa ära elada ja kui siis me ise ei oleks sellised rumalad ja ahned, siis oleks ka seal töötamine hingele kergem. Nüüd muudab see meie suur naaber aga meid tahes või tahtmatult avatumaks ja intelligentsemaks. Nii me siis näeme oma kodumaalt saadud õudset pärandit, millest me koosneme. Aga võib olla ei näe kah! Ega siis ülikool matsi ei riku. Igal juhul annab me naaber neile, kes vähegi tahavad, võimaluse kaeda enda sisse ja võrrelda oma minevikku teiste eludega. Siin ei jää muud üle kui konstateerida fakti, et oh seda Soomet küll!

Ega tea

2011-02-15T03:42:00.000-08:00

Kui ükskord juhtub nii, et kogu see tülpimus saab otsa, siis tuleb hakata koheselt elama. Või kas ikka tuleb hakata? Rahvas räägib, et rege rauta suvel ja vankrit korrasta talvel. Äkki on inimese elu tõusude ja mõõnadega sama lugu. Ehk peaks siis, kui kõik on hea, tegema vaimukosutust ja siis kui viimnegi lootuskiir hakkab kaduma tuleks ehk hõisata?

Igal juhul panen enese tarbeks üles ühe lingi (http://www.scribd.com/doc/48872430/Apostel-Pauluse-palve ) kus saan taas ja taas korrata apostel Pauluse palvet, mille Jumal tõi nähtavale laguneva maailma tarbeks just nüüd kui kaos on käega katsuda. Kes tahab pääseda see otsib ikka teed mis soost välja viiks.

Uppuja otsib kallast ja kukkuja haarab toetuse järele.

Kas ikka julged

2011-01-05T03:08:00.000-08:00

Kui sai astutud see samm 1998 aastal, siis ei teadnud ma veel midagi sellest, kuhu ma astusin või mida ma tegelikult tegin. Nimelt võtsin ma vastu Jeesuse oma päästjaks ja seeläbi oleks pidanud ka saama toredaks inimeseks, aga mingil veidral põhjusel ei saanud. Sain hoopis teistele inimestele komistuskiviks ja mida enam aeg edasi, seda sügavamale tungisin Jumala tunnetuse maailma, ning seda suuremaks muutus ka reaalsus, et teised inimesed ei taha minuga tegemist teha. Minust oli saanud ebamugav isik. Vale, pettus, kavaldamine, silmakirjalikkus- need kõik hakkasid mulle valusalt silma ja ma ei saanud kuidagi neid nähes vaikida. Tuli põles inimeste poolt minu vastu ja korduvalt oli see nii äge, et kõrvetasin end. Mitte oma süü tõttu, vaid ikka ja alati selle pärast, et julgesin sellistele inimlikele kõlvatustele vastu seista.

Iga valu tõi tarkust, iga tänamatu heategu andis usku. Vaim kasvas ja kosus, nii Jumalasõna toel kui ka inimliku teenimatu rünnaku all.

Kõigest sellest lasteaiast mida nimetatakse kirikuks ja seal peetavast inimaulise teenistusest kasvas mu vaim raginaga läbi. Ära kohitsetud piibliraamatust jäi väheks vaimu kõhutäitmisel ja siis korraga see suur ja ainus päästja avas uued uksed. Rammus toit, hingematvalt hoomamatu ja teistsugust-kõrgemat reaalsust pakkuv Sõna. Jaakobuse apokrüüf. Igat lauset tuleb korduvalt mäluda, et see alluks kuidagigi seedimisele. Tahan teilegi seda pakkuda, et koos võiksime täituda Jumala Isa auks ja kõigi vendade ning õdede õnnistuseks.

Riputasin selle üles aadressilhttp://www.scribd.com/doc/46314667/Jakoobuse-apokruufid

Nüüd aga liikudes seda kitsast rada on järsku tekkinud hirm, kas oma alandlikkuses ma suudan seda koormat kanda, mille ma vabal tahtel võtsin enesele? Kas see ikka on minu koorem, mida ma pean kandma?

Ma olen ise tahtlikult astunud üle selle piiri, kus teised inimesed minu suhtes jagunevad kaheks; ühed on need kes oma tõekspidamiste läbi pilkavad ja naeravad mu üle, vihates mind ja siis need teised kes oma inimlikkust pole kaotanud ning heites kõrvale mu Jumala lapse staatuse püüavad kinni haarata minus, millestki neile arusaadavast. Ma tean, et seda teed tuleb mul käia üksi aga kas ma ikka julgen?

Midagi enamat kui piibel

2010-12-27T04:56:00.000-08:00

Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.

Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.

Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.

Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )

Kuidagi teisiti

2010-12-14T07:42:00.000-08:00

Kui lased elu keerisel eneses rahuneda ja võtad kätte oma vaimse mina, siis hakkab elu ise paistma hoopis kirkamates värvides. Tähtis on saada see vaimne selgus ilma nende ilmalike või religioosete lisanditeta, mida kõikjal vedeleb ja millest hoiduda on sama raske, kui porise ilmaga hoida kingi puhtana. Praktiliselt võimatu. aga püüdma peab.

Siin saab abistada vaid puhastus ja see peab olema iga inimese enda poolt kindlaks tehtud meetod. Praktikas korduvalt proovitud ja ainuomane. Puhastunult võib ennast näha ja siis saab ka aru kui suuresti on seda oma mina mõjutanud need teiste poolt lendu lastud sõnad. Kui palju oleme määrdunud maailmast. Otsigem enestest oma ja tehkem vahet võõraste vahel.

Siin väike nõuanne mulle enesele, et ei unustaks ega ka üle ei pingutaks. Tuleb lihtsalt hetkeks jääda vait ja samas ka mitte midagi kuulata. Vaikuses me sünnime uuesti. Tarvis on korduvalt uuesti oma vaimu elustada, et maailm must mööda ei läheks ja mu oma elu mu enda poolt elamatta ei jääks.

Naudin elu

2010-12-13T02:15:00.000-08:00

Kui suur lumi maha tuli, siis kõik väikesed ja suured lükkajad magasid veel. Oli alles hommik ja ilmateade lubas tormi aga kes see ilmajaama ikka usub. Iga telekanal näitab oma ilma ja need enamalt jaolt ei kattu. Ju on info saamise kohad erinevad.

Rõõm on tõdede, et ma koos muu Eestiga magasin samuti selle alguse maha ja rõõmuküllaseks kaevamiseks läks alles siis kui juba esimesed majast möödasõitvad autod lumeputru kinni jäid. Ustavad töötud naabrimehed tõid samuti keldritest-koridoridest oma lumelabidad välja ja siis võistluses, kelle labidas kallim ja parem, läks kinnijäänud külarahva väljaaitamine lahti. Hea, et oli vaid tuisk ja nelikümmend sentimeetrit lund. Vaat kui oleks aasta norm orkaanina ühe ööga maha sadanud, mis siis?

Nüüd on valitsusel hea jagada lumetormi tagajärgede likvideerimiseks omavalitsustele seda sama raha, mille nad ise eelarve kärpega neilt samadelt omavalitsustelt ära võtsid. Au ja kuulsuse saavad ikka need kes appi tõttavad, mis siis et enne seda olid just nemad olnud need, kes "sandi" hätta tõukasid. Elagu reformaatoritest-isamaalastest valitsus!

Nüüdseks lumi lükatud ja lõbugi otsas. Tuleb töötul otsida muu tegevus enda aja sisustamiseks ja valitsusel lähenevate valimiste puhuks mõni muu koht enda tähtsana näitamiseks.

Kirjastajate võim

2010-11-29T03:01:00.000-08:00

Ma olen alati imestanud, et kirjanikud ei suuda kuidagi ära elada oma kirjutiste tuludest siin eestimaal. Ja nüüd loen imestusega järsku audioraamatutest ja kirjastusega väga lähedal olevast inimesest ning mida ma näen. Kirjastuse kaastöötajad varastavad sõna otseses mõttes loometöötajate vara, ning ei häbene ka seda kirjastuse lehel reklaamimast http://blog.varrak.ee/?p=3745 Lihtsalt uskumatu kui madalale võib kasuahne inimene langeda ja siis veel imestavad, kuidas küll presidendi proua Ingrid Rüütel võis öelda, et eestlastel on väärikus kadunud. On ju kadunud?

Hea on alati hea!

2010-11-17T23:12:00.000-08:00

Ma kohe mõnuga naudin neid hetki, kus läheb hästi. Mingil seletamatul põhjusel ei taha aga need piskud rõõmuhetked meelde jääda ja siis on kohe eriliselt tore kui sa oled nad kusagile üles märkinud, ning võid aegajalt üle vaadata. Aja möödudes, neid meenutades, on nad sama head kui algseltki. Isegi rohkem.

Praegu on järjekord jõudnud lõpuks sinna maale kus ma saan rõõmustuda oma "lapse" avalikuks tulemise üle- ma olen suutnud läbi murda kirjastajate tardunud mõtlemisest ja saanud oma otsingute tulemuseks meeldiva kogemuse. Kirjastus ERAM on oma kordinaatori (hämmastavalt viisakas inimene see neiu Nelli) kaudu võtnud siiski seda üllitist avaldada interneti asukohaga http://www.ebooks.ee/catalog/product/view/id/468/s/seinad/

Tunnen hinges siirast rõõmu selle üle, olen ju tahtnud oma teosega inimestele midagi väga olulist öelda, kuid seda pole lastud. Nüüd siis saan seda teha ja päris avalikult. Aitäh kõigile kes selle asja väljatulemisele kaasa aitasid ja eriliselt suur tänu inimestele kes seda loevad ning sellest ka midagi enese tarbeks tallele panevad.

Ma saan nüüd vaid rõõmustuda kõigi nende tagurlike kasuahnete kirjastajate üle, kelle soov Eesti kultuurpärandi mitmekesistamine põhja lasta ei õnnestunud. Siiski tundub, et kui väga püüda siis on võimalik ka midagi muud kirjastada kui elulugusid või eloloo sarnaseid jutukesi.

Ma tänan teid veelkord kõik tuttavad ja võõrad, kes nurkapidi puutusite kokku mu raamatuga ja seda ka mõne teise järgneva tööga teete.

Kui tööd ei ole!

2010-09-12T23:35:00.000-07:00

Töötus on karm kaaslane. Ta võtab sult jõu ja mõistuse. Annab vastu mure ja tühjuse. Kes arvab, et töötu inimene saab puhata, see eksib rängalt. Ta pole ise kunagi töötu olnud. Muidugi on alati inimesi kes ei tahagi tööd ja seepärast otsivad seda ka vaid näiliselt, kuid siis peab olema selge sissetulek. Raha kulutamine on eluliselt vajalik- olgu see siis toidule või riietele, külaskäikudele või külaliste vastuvõtule.

Kui oled jõudnud elus punkti, kus sulle selgelt vaatab vastu kõrvale jäetus, mittevajalikkus, siis alles mõistad sotsiaalse toe puudumist. Tõeliselt ei saa ükski töötav inimene pakkuda tuge töötule. On ju nende maailma tunnetused erinevad. Üks teeb seda mille eest ta saab raha ja teine otsib lootusetuset olukorrast väljapääsu. Kui seda tööd kaua ei leita siis inimene väsib otsimisest ja hakkab hoidma seda allesjäänud elujõudu. Oleks ju meeletu kulutada viimanegi raas oma sisemisest tagavarast asjadele millest pole kasu.

Saab siis mõni võim või mingi vägi panna tühjalt ringi jooksjat ennast tundma vajalikuna? On siis kellelgi võimu sõnadega anda turvatunnet? Kas eelarve tasakaal on see, mis paneb mehed peresid toitma? Kui töötav poliitik suudaks neid küsimusi endalt küsida, siis poleks ka nälgivaid lapsi, ega murest tapetud emasid.

Miks on siis nii, et inimesed valivad ikka neid samu esindajaid kes nende leiva laualt võtsid? Kuidas saab siis veel uskuda olemasolevate juhtide mesimagusatt juttu helgest tulevikust, kui tööline peab sööma "kartuli koori" ja töötul pole üldse midagi süüa. On läinud täide kadunud Lennart Meri ütelus, et tuleb kokku hoida ja pingutada, tuleb või süüa kartuli koori. Nii söövadki eesti inimesed alla igasugust arvestust, kuid need kodanikud, kes meil on eurooplased, naudivad pidu katku ajal. Ise me need sinna valisime ja ise me ka selle pärast kannatame. Selgelt on näha kes parlamenti valiti mõne partei programmi alusel ja siis mammona järgi joostes on vahetanud nii erakondi kui põhimõtteid. Häbi on ju valijate oma.

Kirjastaja elunägemus.

2010-08-09T22:52:00.000-07:00

Kui elus on midagi veidrat, siis see jääb kindlasti kauaks meelde. Nii see oligi. Lausa hämmastav, kui kaugele võib minna kultuuri juhtivate inimeste ülbus ja eneseteadlikkus. Üritasin siin mõni aeg tagasi saada üht käsikirja trükki ja vastavalt teemale (esoteerika) oli ka mõistetav, et mõned kirjastajad ei tahtnud või ei julgenud seda trükki võtta. Iseenesestki mõistetav, et suur risk on hakata tegelema asjaga, millest on raske aru saada. Esitasin siis oma kirjatüki Tartu kirjastusele Fantaasia, kuna see seostus asjaga näiliselt kõige paremini ja kirjastaja Eva Luts oli ka asjast kuidagi konservatiivselt huvitatud. Muidugi andis kohe teada, et Eesti kultuuri arendamine ei loe midagi, tähtis on, et asi müüks ja võimalikult hästi. Kui oleks mingi kuulsa kirjaniku käsikiri või siis välismaal hästi müünud kirjaniku tõlketeos, oleks ehk lootust saada kohe kirjastamiseks vastu võetud, aga et tundmatu tegija, no siis vaatame.

Möödus kuu ja siis pool teisestki, kuid vastust kirjastajalt ei tulnud ning kui siis kahe kuu möödudes avaldasin ta ebaviisaka suhtumise osas nördimust, oli vastuseks vaid see, et "Kui te mu vaikimisest lugesite välja äraütlemist, siis nii see ongi."

Lausa hämmastav, kuidas mõni inimene kiitleb oma ebaviisakusega. Eriti kurvaks teeb asja see, et moraalitusele aitavad kaasa (kohati lausa juhtivad) inimesed, kes ise on võtnud endale kohustuse tegutseda kultuuri vallas ja aidata ühiskonda puhtamaks saada. Mis võiks veel selgemini väljendada sureva ühiskonna allakäiku, kui kirjastaja põlgus viisakusreeglite vastu (alati tuleb teistele inimestele vastata ja eelistatavalt samas vormis, kui küsimus on esitatud) ja meeletu pürgimus kõik rahvuslik omapära tallata jalge alla ning vahetada see välja välismaise vastu. Tähtis on ju raha. Raha varjutab kõik selle, mis teeb inimese inimeseks.

Soomes eestlaste all tööl.

2010-07-18T23:51:00.000-07:00

Kui ma poleks kindel, et inimesed sünnivad koos loomupärase omadusega küllaltki täpselt kujutada enda ümber olevat maailma nii verbaalselt kui visuaalselt, siis võiks valetamise liigitada eksimatult kaasasündinud omaduste hulka. Nagu nägemine või kuulmine. Vabandan nende ees, kes pole viljelenud teiste inimeste petmist igapäevase tegevusena. Ega siis kõigil pole ka meelte tugevus ühtlaselt arenenud. Mõni kuuleb paremini kui teine ja mõni näeb jälle viletsamini kui ülejäänud elanikkond. Tajumeelte selline erinevus teebki inimühiskonna huvitavamaks ja muidugi lisab ka suhtlusele omad nüansid, mis lisavad pinget mõlemale suhtluspoolele. Kuid see ebaühtlane tase kuulub vaid tajumaailma külge, seda ei või kuidagi liita vestlustesse.

Nii huvitav kui inimese loomus ka pole, on enese mina üle juurdlemine üks raskemaid tegevusi, kuid kui üks kord on juba õnnestunud lammutada tükkideks see kompaktselt alateadvuse poolt kaitstud maailm, siis iga järgnev kord õnnestub see kergemini. Ja oh sa sarviline sinine sigudik, mida kõike saab leida oma mina seest. Seal on nii asjade toimetamiste põhjusi, kui ka mingite lubamiste ja tõotuste tagamõtteid. Kui refereerida "Murphy seadusi", siis ei saagi midagi head seal olla, ehk teisisõnu, kui inimkond saaks teada meie heategude motiivid, siis poleks ühtki kangelast. Olen täiesti nõus, et enamus heategusid, mida me teeme, on luhtaläinud kuritööd, mida me plaanisime oma ego rahulduseks toime panna.

Ma pole kuulnud, et mingite väikeste egoismis tehtud asjade pärast kedagi oleks nahutatud, eriti veel, kui need asjad mõjutavad inimest ennast. Lugu on muidugi teine, kui see puudutab juba kõrvalisi isikuid, või siis "hoidku Jumal" mingeid laiemaid ühiskonna masse. Kriitikat saab kohe paksult olema, nii asjaosaliste endi kui ka kõrvalseisjate poolt. Vaikivad vaid sel juhul pasunad, kui see ego-rahuldus toob sisse kena kopika selget raha või siis annab vähemalt lootust teenida kellegi teise kulul, ilma eriliste jõupingutustega.

Seda kõike panen ma kirja oma tuleviku tarbeks, et oleksin kuidagi ettevaatlikum, ning ei usaldaks kaaskodanikke nii palju. Nimelt käisin mina Soomes tööl ja asi oli iseenesest ju kena. Sain teha seda, mida olen alati teha tahtnud , kuid eks ikka juhtub ju nii, et kui oled miski asjaga rahul, siis kleepuvad kasuahned tüübid su külge nagu tatt. Nii umbes juhtus ka mul. Töö tuli läbi kahe inimese, kes mõlemad on firmad ja üritavad teenida kasu. Esimene tegija on Soomes juba pikemat aega vahelduva eduga toiminud ja nüüd hakkas omale otsima teisi partnereid, kuhjunud tööpakkumiste lahendamiseks. Eks selleks oli kindlasti erinevaid põhjuseid, miks vanu töökaaslasi ei saan`d kasutada, kuid olukord oli kujunenud selliseks, et tuli leida uued töötajad ja kuna usaldus väljamaale tööle asunud eestlaste vastu on niru, siis tuli kasutada teise ettevõtja katet. Omasugused saavad alati kokku ja nii tuli mängu teine ettevõtja, kes alles üritab kohta leida Soomemaa tööturul.

Minule pakkus tööd see ettevõte kaks ja Eestis tööd olin neile enneminigi teinud. Alati oli töö saanud ka korrektselt lõpetatud, kuigi algselt lubatud asjadekäik ei vastanud kunagi tegelikkusele. Veidral kombel ilustati jutuga töötingimused nii heaks, et olid nõus kokku leppima. Mina olin nõus kokku leppima. Ma olen alati tahtnud uskuda inimesi. Nii ka nüüd ilustati see väljamaa tööots üles ja kohale jõudes osutus nähtu hoopis millekski muuks. Et siis kohe asju ei pakiks, vaid hakkaks ikka tööle vihjati ka pisut suurema raha saamisele kui tavaliselt kombeks, kuid mõne päeva möödudes see korrigeeriti ümber nii tavapärasele tasemele. Oh seda inimeste ahnust, mida püütaks siis teiste kulul rahuldada.

Ettevõtja number kaks, aga nähes, et töö saab korrektselt tehtud, hakkas mind siis lubadustega moosima enese alla. Eks ma olnud selles esimese ettevõtte poolt tööle petmises solvunud (ikka ainult iseenda kergeusklikkuse peale) ja hakkasin ise initsiatiivi üles näitama, lootes leida mingit tasuvamat ja samas ka pikemaajalisemat tööd. Asjad said läbi räägitud ja siis veel kord üle räägitud ja peale töö lõpetamist Eestis veel kord üle räägitud. Eks mulle kui Jumalat uskuvale inimesele andis asja juures kindlust see, et ettevõtja kaks oli oma sõnade järgi kristlane ning tahtis käia ka määratud reeglite järgi. Kahjuks küll tema jumal ei keelanud tal valetada ja nii ma ootasin terve kuu neid töid, mida tal Soomes oli kohe palju ja mis vot kohe kohe hakkavad pihta, kuni oma kurvastuseks pidin tõdema, et midagi ei olnud ja ei tulnud. Hakkas ta lõpuks ka telefoni välja lülitama ja kui see sees oli, siis ei võtnud kõnet vastu. Soomes olles oli ta juba korra telefoni välja lülitanud ning mingi aeg polnud võimalik teda kätte saada, kuid siis põhjendas ta, et oli vaja kiiresti üks töö ära teha ja telefoniga rääkimiseks polnud aega. Suhtlemiseks oma partneritega polnud ka mingil põhjusel aega.

Vot sellised on need eestimaised ettevõtjad. Kurvastusega vaadates asjale pean tõdema, et inimesed,, kes nimetavad ennast kristlasteks on suuremad petised kui need, kes lihtsalt käivad oma südametunnistuse järele. Kaaskodanikud, hoiduge ettevõtjaist Eestimaal, kes nimetavad ennast kristlasteks või püüavad kuidagi Jumala uskumise tähe all omale lisada usaldusväärsust. Nähes ümber enda sellist lakkamatut massi petistest kristlasi, hakkan juba ise ka mõtlema, et peaks Jumala usu juurest ära tulema ja hakkama kristlaseks. Igal juhul oleks see rahakotile tuntavalt kasulikum tegevus kui see, et "õige elab usust".

Oh, inimest!

2010-06-27T01:54:00.000-07:00

Olen proovinud paar aastat saada üht käsikirja trükki, mis ei ole nii standardse maailmavaatega kui praegu massiliselt väljaantav kirjandus. Pole lihtsalt tahtmist teha sellist "lambakarja". Olen ikka pidanud kirjanduses tähtsaks kahte suunda: esiteks muidugi seda, et teos peab olema omapärane, isiksuse hinge peegeldus, tuld ja rütmi omav, hurmavalt omapärane (olgu siis kas või kommunistlik ideoloogia või fašistlik teoloogia), salapärasuse vaimsust kandev. Teine eriline rõhk on olnud kultuurilisel või siis rahvuslikul eneseharimisel, riigi ja rahva püsimajäämise ning üldise edasiliikumise toetamine.

Nüüd on riigisisese kirjanduse väljaandjad jõudnud sellise "kultuuri" tasemeni, kus kirjastajad dikteerivad rahvuslikku olemust. Tsenseerivad enese kasumitest lähtuvalt kirjanduse väljaandmist ja kui täpsemalt väljendada, siis suunavad trükki 99,9% ülatuses teoseid, millel on kindel kasumi tootlikkus. Praegusel eesti kirjandusmaastikul on selleks elulood ja tõlketeosed, mis mujal maailmas muude kultuuride sees on omanud teatavat läbimüüki (tootnud raha). Äri seisukohast on see muidugi ka õige, milleks toota teoseid, mis võivad küll osutuda headeks või siis harivateks, kuid pole seda enne väljaandmist suutnud siiski teha. Kas peab üks väikeriik omama iseseisvat loomingulisust või kas kultuurkapitali rahastus peab ikka laienema teostele, mis soodustavad rahva iseseisvat mõtlemist ning seega töötavad otseselt valitsuse poliitika vastu? Võib siis riik olla demokraatlik, kui inimesed selles mõtlevad iseseisvalt ja soovivad ülevaltpoolt tulnud käskudele ka alternatiivseid lahendusi? Kuidagi raske on uskuda valitsusliikmete töökohtadest johtuvat ainuõigsust.

Millegipärast tundub, et kirjastuste juhid on võtnud omaks selle riigi juhtimisest tulnud mõttemaailma ja on hakanud triivima loomingu käru võõrkultuuride omastamise suunas. Ma võin ka eksida oma järeldustes, kuid siis tekib küsimus, miks antakse meil välja nii palju tõlkekirjandust ja seda tuntavalt suuremates tiraažides kui omamaist? Miks ei ole eesti kirjanike teostel selliseid promoüritusi (välja arvatud mõnel harval juhul), kui tõlketeostel? Kui see meelevaldne kirjateoste valik on kirjastustepoolne äriline surve, siis kas ei peaks riik vahele astuma oma kultuurkapitali rahadega ja selle teostevaliku enamalt ikka enese osaks tegema? Rahva esindajate külm suhtumine kultuurkapitali poolt rahastavate teoste valikusse on muidugi mõistetav, kui vaadata kultuurkapitali nõukokku kuuluvate kodanike kuulumist kirjastuste seisukohalt. Miskipärast tundub täiesti võimatuna mingi erapoolik otsustamine, lähtudes riigi huvidest, kui tema otsustamisorgani liikmed on ka samal ajal kirjastuste juhtliikmed. Ei hakka kellelegi näpuga näitama, iga huviline saab asja järele nuhkida, kui vaid soovi on.

Vaatan siis kurvalt seda eestimaise kultuurriigi arengut ja vägisi tuleb peale tunne , et oleme hoopis osake Soome-, Saksa-, Inglise või Ameerika Ühendriikide kultuurist. Mitte Eesti omast. Oh, Eestimaa inimesed, kas teil on siis millegi pärast valus omada enda kultuurikihti, või äkki kui on midagi oma, siis tuleb suur hirm peale, et keegi teine võiks selle ära võtta, sest ise ju nii teeks?

Kes teab, kuhu see viib?

2010-05-04T23:59:00.000-07:00

Kui vaatan seda kodumaa ilu, siis ei saa kohe aru "mis toimub". Kui keegi on miskit avalikus elus teinud ja nagu tahaks veel teha midagist, siis teised avaliku elu tegelased kui hagijad kallal naeruvääristamas seda tegijat. Ja mitte ainult avaliku elu inimesed. Kuid see pole veel nii hull.

Kahjutundega on näha kuis hakatakse selle hõlma kes julgeb laamendajale halvasti öelda, või siis selgemalt väljendades, kes julgeb teiste kulul elavale poliitikule öelda, et ta on muidusööja ja täielik parasiit, see kohe nii halb, et riigi vaenlane. Ehk venelaste pooldaja, savisaarlane. Kas siis poliitilise valitsuse poolt esile kutsutud sügavaim majanduskriisi põhi, võrreldes teiste euroopa riikidega, on mingi eduka riigijuhtimise näide? Tuleks siis kuidagi väärikalt hinata neid praeguse valitsuse juures olevaid poliitikuid, selle statistikas kajastuva majandusime eest. Tagant neljas koht töötuses Euroopa Liidus ja kes teab, võib-olla ka maailmas. Kokkuvõttes suurim majanduses kaotaja. Oleme ju ennast harjunud kaunistama võõraste sulgedega. Kogu meie näilik edu on ressurside ja tootmisvarade müügist saadud lisatulus.

Ajakirjandus on viimastel aastatel lõhkipaisumiseni täidetud vinguvate inimestega. Euro nimel tuleb pingutada kuid va pahad sakslased kahtlevad meie suutlikuses Euroopa Liidu jaoks ilma seebita sobilikuks kujuneda. Küll vene nimega härrasmehed kurdavad, et slaavi päritolu inimesi on poliitikas vähe, kuid kas need härrased siis pole kordagi viitsinud lähemalt asja uurida ja märganud, et need slaavi keelsed nimed figureerivad ju tuntavalt edukamate riikide poliitilises ja majanduslikus eliidis. Ega tark vene inimene ei jää kiuslikku riiki sõdima oma eksistensi eest. Kui ikka minna oma rahva seast ära võõrsile, siis sinna kus kohalikul rahval on sisemist tahet ennast tuleviku jaoks valmistada ja samas ka valmisolekut võõraste tarkust ja edukust endasse põimida. Ma ei loodagi, et eesti rahvas esimese vabariigi kaotusest midagi õpiks, pigem on kahju, et tänapäeva inimesed siin laostataval maal ei anna endale aru mis toimub. Lastele pole ju pärandada nii enam midagi, muidugi peale kenade müütide kunagisest omariiklusest ja verdtarretavast lootusest valgele laevale. Kas ikka on suur naaber selles süüdi, et me oma riigi kord kaotasime ja praegu lausa vägisi üritame seda uuesti teha

2010-01-28T09:57:00.000-08:00

Nüüd on möödunud kaks nädalat sellest hetkest kui Eesti Vabariik oma kodanike tegevuse läbi on astunud "üle serva". Tagasipöördumatu allakäik on alanud ja pole võimalik enam midagi ette võtta, et seda peatada. Inimesed on saavutanud seda, mida on oma tegevusega kaasinimeste suhtes täies ulatuses välja teeninud. Riigi, kui kaitsva ja hoidva ühenduse purustamine. Ahnuses, pettuses, õeluses pole eesti rahvale võrdset. Riigi juhtivad persoonid teenivaid enda huve, pettes rahvast ebareaalsete lootustega. inimesed võtavad seda kui täiesti loomulikku olukorda, teevad nad ise ju oma kaaskodanike peal seda sama. Kadunud on väärikus ja au mõiste. Raha otsustab kõik. Kahjuks pole aga rahal seda võimu, mis suudaks säilitada riiki ja hoida inimeste jaoks kodumaad. Jumal on oma ime läbi andnud sellele killukesele rahvale korra selle maa ja siis oskasid nad oma egoismis selle kaotada järgides rahajumala petlikku helki. Teist korda on sellele isekale rahvale armu antud ja uskumatu sujuvusega saadi taastada oma iseseisvus. Kes arvab, et inimestel siin maal oli selles mingi tohutu oma osalus, siis need eksivad rängalt. Mis sai olla see võimas mõjutus vahend Vene impeeriumile 1990 aastal, et seda hakati kartma või austama ja loovutati Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ilma mingi terrorita Eesti Vabariigi loomiseks.
Kuid rahvas oskas sellegi suure varanduse mis nende kätte usaldati, ära lagastada. Ettevõtted mis omavad mingitki tähtsust on müüdud välismaiste riikide alluvatele kas täielikult või osaliselt. Rahvas sõltub oma toiduainete tarbimises täiesti teistest riikidest. Eesti riigi kaitse sõltub rahvusvahelistest lepetest, mille täitmises ei saa kindel olla. (Praktika näitab, et ka meie välismaa partnerid eelistavad kasulikke rahatehinguid, kui selleks tekivad võimalused. Pole midagi parata- nagu me ise nõnda ka meie sõbrad.)
Kõige kurvem on asja juures see, et need inimesed keda maailma Looja on enese vaimuga õnnistanud ja kes on pandud meid riigina valvama, nagu sool hoiab ära liha roiskumise, siis need inimesed on ise eesotsas läinud raha kummardamise teed. Otsivad ilmalikest asjadest enestele eeskujusid. Teevad kõike seda mida Jumalat mittetundvadki inimesed teevad. Kui aga valvurit ei ole siis vaenlane saab hääletult rünnata. Tükk haaval kantakse laiali see suur vaimne vara, mida me esivanemad viletsuse aegadel olid kogunud ja hoidnud.
Nüüd on see siis möödas. Et näha kaotuse suurust kulub veel viis aastat, kuid nägija silm võib seda juba praegu enese ümber märgata. Ja see kellele on oma elu kallis, see seab oma sammud aegsasti teistele radadele, luues enesele ja oma perele kodu võõra rahva seas.
Siis kui lagunemine on kõigile nähtav tuleb amokijooks headele välismaistele töö- ja elukohtadele, kuid lubage siis kallitelt kaasmaalastelt küsida .... kes meid siis enam tahab kui meie purustatud ja lagastatud riik kõigile nähtav on?
Olgem siis arukad oma purustatud riigis ja ärge hakake otsima vaenlaseid väljaspoolt. Vaadakem enese sisse ja uurigem oma tegusid- ehk siis antakse meile aastaid näha seda, mida me ise oleme korda saatnud oma maaga.

2009-12-21T03:32:00.000-08:00

Mida võiks tahta inimestelt, kes ei suuda enda huvisid rohkem väljendada, kui eluloo raamatuid lugedes ja siis nende loetud eludest oma elu otsides. Kui sa elad teiste elu siis kes elab sinu elu. Kas saaks siis kesta riik, kui tema kodanikud põlgavad ära kultuuri ja selle arengu, ning süüvivad teiste inimeste elatud eludesse otsides sealt enestele elamisväärset. Surnud on oma aja ära olnud ja oma teod kõik ära teinud. Elavad peavad veel elama ja ennast tõestama et on väärt neist kirjutatavaid raamatuid.
Ma olen näinud suurt langemist, kus rahvalt võetakse ta maa ja see oli hirmutav. Pole ajaloos jäänud püsima ühtki kogukonda, mis ei hooli oma inimeste püsimajäämisest. Kui me tahame saada eurooplasteks, siis pole me eetlased ja ei saa omada Eesti riiki. Hoidkem siis oma.
Kirjastused pakuvad meile toiduks võõrast vaimu ja võimu. Mida me sööme , sellised me oleme. Pole tarvis siis nutta, kui järjekordselt jääme ilma oma riigist ning tuleb paljudel võtta jalge alla tee võõrsile. Võib-olla jäädavalt. Kas me lapsed annavad meile selle andeks, et me neilt võtsime oma maa ja kultuuri.

otsi

2009-11-04T02:33:00.000-08:00

Kui tead midagi siis ei tea sa midagi. Mida rohkem sa tead seda selgemaks saab kui vähe sa tead.