Nüüd on möödunud kaks nädalat sellest hetkest kui Eesti Vabariik oma kodanike tegevuse läbi on astunud "üle serva". Tagasipöördumatu allakäik on alanud ja pole võimalik enam midagi ette võtta, et seda peatada. Inimesed on saavutanud seda, mida on oma tegevusega kaasinimeste suhtes täies ulatuses välja teeninud. Riigi, kui kaitsva ja hoidva ühenduse purustamine. Ahnuses, pettuses, õeluses pole eesti rahvale võrdset. Riigi juhtivad persoonid teenivaid enda huve, pettes rahvast ebareaalsete lootustega. inimesed võtavad seda kui täiesti loomulikku olukorda, teevad nad ise ju oma kaaskodanike peal seda sama. Kadunud on väärikus ja au mõiste. Raha otsustab kõik. Kahjuks pole aga rahal seda võimu, mis suudaks säilitada riiki ja hoida inimeste jaoks kodumaad. Jumal on oma ime läbi andnud sellele killukesele rahvale korra selle maa ja siis oskasid nad oma egoismis selle kaotada järgides rahajumala petlikku helki. Teist korda on sellele isekale rahvale armu antud ja uskumatu sujuvusega saadi taastada oma iseseisvus. Kes arvab, et inimestel siin maal oli selles mingi tohutu oma osalus, siis need eksivad rängalt. Mis sai olla see võimas mõjutus vahend Vene impeeriumile 1990 aastal, et seda hakati kartma või austama ja loovutati Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ilma mingi terrorita Eesti Vabariigi loomiseks.
Kuid rahvas oskas sellegi suure varanduse mis nende kätte usaldati, ära lagastada. Ettevõtted mis omavad mingitki tähtsust on müüdud välismaiste riikide alluvatele kas täielikult või osaliselt. Rahvas sõltub oma toiduainete tarbimises täiesti teistest riikidest. Eesti riigi kaitse sõltub rahvusvahelistest lepetest, mille täitmises ei saa kindel olla. (Praktika näitab, et ka meie välismaa partnerid eelistavad kasulikke rahatehinguid, kui selleks tekivad võimalused. Pole midagi parata- nagu me ise nõnda ka meie sõbrad.)
Kõige kurvem on asja juures see, et need inimesed keda maailma Looja on enese vaimuga õnnistanud ja kes on pandud meid riigina valvama, nagu sool hoiab ära liha roiskumise, siis need inimesed on ise eesotsas läinud raha kummardamise teed. Otsivad ilmalikest asjadest enestele eeskujusid. Teevad kõike seda mida Jumalat mittetundvadki inimesed teevad. Kui aga valvurit ei ole siis vaenlane saab hääletult rünnata. Tükk haaval kantakse laiali see suur vaimne vara, mida me esivanemad viletsuse aegadel olid kogunud ja hoidnud.
Nüüd on see siis möödas. Et näha kaotuse suurust kulub veel viis aastat, kuid nägija silm võib seda juba praegu enese ümber märgata. Ja see kellele on oma elu kallis, see seab oma sammud aegsasti teistele radadele, luues enesele ja oma perele kodu võõra rahva seas.
Siis kui lagunemine on kõigile nähtav tuleb amokijooks headele välismaistele töö- ja elukohtadele, kuid lubage siis kallitelt kaasmaalastelt küsida .... kes meid siis enam tahab kui meie purustatud ja lagastatud riik kõigile nähtav on?
Olgem siis arukad oma purustatud riigis ja ärge hakake otsima vaenlaseid väljaspoolt. Vaadakem enese sisse ja uurigem oma tegusid- ehk siis antakse meile aastaid näha seda, mida me ise oleme korda saatnud oma maaga.

Mida võiks tahta inimestelt, kes ei suuda enda huvisid rohkem väljendada, kui eluloo raamatuid lugedes ja siis nende loetud eludest oma elu otsides. Kui sa elad teiste elu siis kes elab sinu elu. Kas saaks siis kesta riik, kui tema kodanikud põlgavad ära kultuuri ja selle arengu, ning süüvivad teiste inimeste elatud eludesse otsides sealt enestele elamisväärset. Surnud on oma aja ära olnud ja oma teod kõik ära teinud. Elavad peavad veel elama ja ennast tõestama et on väärt neist kirjutatavaid raamatuid.
Ma olen näinud suurt langemist, kus rahvalt võetakse ta maa ja see oli hirmutav. Pole ajaloos jäänud püsima ühtki kogukonda, mis ei hooli oma inimeste püsimajäämisest. Kui me tahame saada eurooplasteks, siis pole me eetlased ja ei saa omada Eesti riiki. Hoidkem siis oma.
Kirjastused pakuvad meile toiduks võõrast vaimu ja võimu. Mida me sööme , sellised me oleme. Pole tarvis siis nutta, kui järjekordselt jääme ilma oma riigist ning tuleb paljudel võtta jalge alla tee võõrsile. Võib-olla jäädavalt. Kas me lapsed annavad meile selle andeks, et me neilt võtsime oma maa ja kultuuri.

otsi

Kui tead midagi siis ei tea sa midagi. Mida rohkem sa tead seda selgemaks saab kui vähe sa tead.