Midagi enamat kui piibel

Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.

Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.

Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.

Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )

Kuidagi teisiti

Kui lased elu keerisel eneses rahuneda ja võtad kätte oma vaimse mina, siis hakkab elu ise paistma hoopis kirkamates värvides. Tähtis on saada see vaimne selgus ilma nende ilmalike või religioosete lisanditeta, mida kõikjal vedeleb ja millest hoiduda on sama raske, kui porise ilmaga hoida kingi puhtana. Praktiliselt võimatu. aga püüdma peab.

Siin saab abistada vaid puhastus ja see peab olema iga inimese enda poolt kindlaks tehtud meetod. Praktikas korduvalt proovitud ja ainuomane. Puhastunult võib ennast näha ja siis saab ka aru kui suuresti on seda oma mina mõjutanud need teiste poolt lendu lastud sõnad. Kui palju oleme määrdunud maailmast. Otsigem enestest oma ja tehkem vahet võõraste vahel.

Siin väike nõuanne mulle enesele, et ei unustaks ega ka üle ei pingutaks. Tuleb lihtsalt hetkeks jääda vait ja samas ka mitte midagi kuulata. Vaikuses me sünnime uuesti. Tarvis on korduvalt uuesti oma vaimu elustada, et maailm must mööda ei läheks ja mu oma elu mu enda poolt elamatta ei jääks.

Naudin elu

Kui suur lumi maha tuli, siis kõik väikesed ja suured lükkajad magasid veel. Oli alles hommik ja ilmateade lubas tormi aga kes see ilmajaama ikka usub. Iga telekanal näitab oma ilma ja need enamalt jaolt ei kattu. Ju on info saamise kohad erinevad.

Rõõm on tõdede, et ma koos muu Eestiga magasin samuti selle alguse maha ja rõõmuküllaseks kaevamiseks läks alles siis kui juba esimesed majast möödasõitvad autod lumeputru kinni jäid. Ustavad töötud naabrimehed tõid samuti keldritest-koridoridest oma lumelabidad välja ja siis võistluses, kelle labidas kallim ja parem, läks kinnijäänud külarahva väljaaitamine lahti. Hea, et oli vaid tuisk ja nelikümmend sentimeetrit lund. Vaat kui oleks aasta norm orkaanina ühe ööga maha sadanud, mis siis?

Nüüd on valitsusel hea jagada lumetormi tagajärgede likvideerimiseks omavalitsustele seda sama raha, mille nad ise eelarve kärpega neilt samadelt omavalitsustelt ära võtsid. Au ja kuulsuse saavad ikka need kes appi tõttavad, mis siis et enne seda olid just nemad olnud need, kes "sandi" hätta tõukasid. Elagu reformaatoritest-isamaalastest valitsus!

Nüüdseks lumi lükatud ja lõbugi otsas. Tuleb töötul otsida muu tegevus enda aja sisustamiseks ja valitsusel lähenevate valimiste puhuks mõni muu koht enda tähtsana näitamiseks.

Kirjastajate võim

Ma olen alati imestanud, et kirjanikud ei suuda kuidagi ära elada oma kirjutiste tuludest siin eestimaal. Ja nüüd loen imestusega järsku audioraamatutest ja kirjastusega väga lähedal olevast inimesest ning mida ma näen. Kirjastuse kaastöötajad varastavad sõna otseses mõttes loometöötajate vara, ning ei häbene ka seda kirjastuse lehel reklaamimast http://blog.varrak.ee/?p=3745 Lihtsalt uskumatu kui madalale võib kasuahne inimene langeda ja siis veel imestavad, kuidas küll presidendi proua Ingrid Rüütel võis öelda, et eestlastel on väärikus kadunud. On ju kadunud?

Hea on alati hea!

Ma kohe mõnuga naudin neid hetki, kus läheb hästi. Mingil seletamatul põhjusel ei taha aga need piskud rõõmuhetked meelde jääda ja siis on kohe eriliselt tore kui sa oled nad kusagile üles märkinud, ning võid aegajalt üle vaadata. Aja möödudes, neid meenutades, on nad sama head kui algseltki. Isegi rohkem.

Praegu on järjekord jõudnud lõpuks sinna maale kus ma saan rõõmustuda oma "lapse" avalikuks tulemise üle- ma olen suutnud läbi murda kirjastajate tardunud mõtlemisest ja saanud oma otsingute tulemuseks meeldiva kogemuse. Kirjastus ERAM on oma kordinaatori (hämmastavalt viisakas inimene see neiu Nelli) kaudu võtnud siiski seda üllitist avaldada interneti asukohaga http://www.ebooks.ee/catalog/product/view/id/468/s/seinad/

Tunnen hinges siirast rõõmu selle üle, olen ju tahtnud oma teosega inimestele midagi väga olulist öelda, kuid seda pole lastud. Nüüd siis saan seda teha ja päris avalikult. Aitäh kõigile kes selle asja väljatulemisele kaasa aitasid ja eriliselt suur tänu inimestele kes seda loevad ning sellest ka midagi enese tarbeks tallele panevad.

Ma saan nüüd vaid rõõmustuda kõigi nende tagurlike kasuahnete kirjastajate üle, kelle soov Eesti kultuurpärandi mitmekesistamine põhja lasta ei õnnestunud. Siiski tundub, et kui väga püüda siis on võimalik ka midagi muud kirjastada kui elulugusid või eloloo sarnaseid jutukesi.

Ma tänan teid veelkord kõik tuttavad ja võõrad, kes nurkapidi puutusite kokku mu raamatuga ja seda ka mõne teise järgneva tööga teete.

Kui tööd ei ole!

Töötus on karm kaaslane. Ta võtab sult jõu ja mõistuse. Annab vastu mure ja tühjuse. Kes arvab, et töötu inimene saab puhata, see eksib rängalt. Ta pole ise kunagi töötu olnud. Muidugi on alati inimesi kes ei tahagi tööd ja seepärast otsivad seda ka vaid näiliselt, kuid siis peab olema selge sissetulek. Raha kulutamine on eluliselt vajalik- olgu see siis toidule või riietele, külaskäikudele või külaliste vastuvõtule.

Kui oled jõudnud elus punkti, kus sulle selgelt vaatab vastu kõrvale jäetus, mittevajalikkus, siis alles mõistad sotsiaalse toe puudumist. Tõeliselt ei saa ükski töötav inimene pakkuda tuge töötule. On ju nende maailma tunnetused erinevad. Üks teeb seda mille eest ta saab raha ja teine otsib lootusetuset olukorrast väljapääsu. Kui seda tööd kaua ei leita siis inimene väsib otsimisest ja hakkab hoidma seda allesjäänud elujõudu. Oleks ju meeletu kulutada viimanegi raas oma sisemisest tagavarast asjadele millest pole kasu.

Saab siis mõni võim või mingi vägi panna tühjalt ringi jooksjat ennast tundma vajalikuna? On siis kellelgi võimu sõnadega anda turvatunnet? Kas eelarve tasakaal on see, mis paneb mehed peresid toitma? Kui töötav poliitik suudaks neid küsimusi endalt küsida, siis poleks ka nälgivaid lapsi, ega murest tapetud emasid.

Miks on siis nii, et inimesed valivad ikka neid samu esindajaid kes nende leiva laualt võtsid? Kuidas saab siis veel uskuda olemasolevate juhtide mesimagusatt juttu helgest tulevikust, kui tööline peab sööma "kartuli koori" ja töötul pole üldse midagi süüa. On läinud täide kadunud Lennart Meri ütelus, et tuleb kokku hoida ja pingutada, tuleb või süüa kartuli koori. Nii söövadki eesti inimesed alla igasugust arvestust, kuid need kodanikud, kes meil on eurooplased, naudivad pidu katku ajal. Ise me need sinna valisime ja ise me ka selle pärast kannatame. Selgelt on näha kes parlamenti valiti mõne partei programmi alusel ja siis mammona järgi joostes on vahetanud nii erakondi kui põhimõtteid. Häbi on ju valijate oma.

Kirjastaja elunägemus.

Kui elus on midagi veidrat, siis see jääb kindlasti kauaks meelde. Nii see oligi. Lausa hämmastav, kui kaugele võib minna kultuuri juhtivate inimeste ülbus ja eneseteadlikkus. Üritasin siin mõni aeg tagasi saada üht käsikirja trükki ja vastavalt teemale (esoteerika) oli ka mõistetav, et mõned kirjastajad ei tahtnud või ei julgenud seda trükki võtta. Iseenesestki mõistetav, et suur risk on hakata tegelema asjaga, millest on raske aru saada. Esitasin siis oma kirjatüki Tartu kirjastusele Fantaasia, kuna see seostus asjaga näiliselt kõige paremini ja kirjastaja Eva Luts oli ka asjast kuidagi konservatiivselt huvitatud. Muidugi andis kohe teada, et Eesti kultuuri arendamine ei loe midagi, tähtis on, et asi müüks ja võimalikult hästi. Kui oleks mingi kuulsa kirjaniku käsikiri või siis välismaal hästi müünud kirjaniku tõlketeos, oleks ehk lootust saada kohe kirjastamiseks vastu võetud, aga et tundmatu tegija, no siis vaatame.

Möödus kuu ja siis pool teisestki, kuid vastust kirjastajalt ei tulnud ning kui siis kahe kuu möödudes avaldasin ta ebaviisaka suhtumise osas nördimust, oli vastuseks vaid see, et "Kui te mu vaikimisest lugesite välja äraütlemist, siis nii see ongi."

Lausa hämmastav, kuidas mõni inimene kiitleb oma ebaviisakusega. Eriti kurvaks teeb asja see, et moraalitusele aitavad kaasa (kohati lausa juhtivad) inimesed, kes ise on võtnud endale kohustuse tegutseda kultuuri vallas ja aidata ühiskonda puhtamaks saada. Mis võiks veel selgemini väljendada sureva ühiskonna allakäiku, kui kirjastaja põlgus viisakusreeglite vastu (alati tuleb teistele inimestele vastata ja eelistatavalt samas vormis, kui küsimus on esitatud) ja meeletu pürgimus kõik rahvuslik omapära tallata jalge alla ning vahetada see välja välismaise vastu. Tähtis on ju raha. Raha varjutab kõik selle, mis teeb inimese inimeseks.