Võib-olla on viga ikkagi inimestes. Võib-olla ajastus. Aga kõige tõenäolisemalt ikka inimloomuse ahnuses, võimuihas, kuulsusejanus. Kui hoolikalt vaadelda neid materjale, mis on antud algkogudusele tema usuliseks kasvamiseks, võib igaüks ise teha järeldusi. Siinkohal tahakski välja tuua ühe sellise teksti, mille olen tõlkinud ja riputanud üles (http://www.scribd.com/doc/122417978/Didache-kaheteiskumne-apostli-oppetunnid ), et ka teised saaksid sellega tutvuda. Igal inimesel peab endal olema võimalus kõiksuse eksistentsile läheneda, temaga sarnastuda, ennast täiustada. Kui aga igatsus sisimas kripeldab ja pakitseb, siis võib liituda teiste sarnaste otsijatega, et luua see algne kogudus uuena tänapäeval ja saada osa neist õnnistustest, mida religioosne kirik on aegade jooksu inimlaste käest ära võtnud.
Kas on veel jäänud järele inimesi, kes püüavad Jumala enese tõe poole? Või on siiski lõpp nii lähedal, et enam pole armastust inimeste keskel, vaid vihkamine, kiitlemine, uhkustamine, suurustlemine?
Loodan, et ma eksin.
Kuvatud on postitused sildiga usk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga usk. Kuva kõik postitused
pühapäev, 27. jaanuar 2013
teisipäev, 7. juuni 2011
Inimene kui savi.
Päev, nädal, kuu, aasta ja nii edasi. Inimene on oma ümbrusest tugevalt mõjutatav, sain seda hiljuti omal nahal tunda. Veider, kui palju võivad ärritada minevikust pärit inimesed ja me endi unustatud suhtumised.
Üks ammune tuttav, kes praegugi facebook´is sõbraks, elas läbi väikse õnnetuse ja vigastas jalga nii, et see pandi kipsi. Kuna ta on olnud sunnitud töötama Inglismaal, et pere eest hoolitseda, siis iseenesestki mõistetavalt panevad teise inimese äpardused muretsema.
Seal on teised tavad ja kombed. Ei uurita teise käekäigu järele ega mõelda ka midagi konkreetset, kui küsitakse "kuidas sul läheb?". Lihtsalt külm viisakus ja kõik. Nii veider kui see mulle ka tundub, kuid see Jumala laps, kes siin olles oli väliselt teisi teeniv ja hooliv, on seal saanud nende kommete läbi sarnaseks pigem maailmale kui kasvand Jumalale lähemale. Võõristuseks on veel enam põhjust, kui arvata, et ta ei tööta mitte mingis tavalises rahajumala asutuses, vaid ortodoksi kiriku hoolekandes. Nimeliselt Jumala sulased ümberringi, aga süda on löögivalmis, hammustama igaüht, kes pole selle maailma sarnane.
Kas udu on katnud mu silmad ja ma ei näe, et õige vastus hoolimisele ja uudishimule teise tervise järele ongi "mis teil viga on, on katki ja kõik", või siiski üks inimene on armastusele jäädavalt kadunud ja su suu sõnadest mõistetakse su üle kohut.
Annaks suur Jumal siiski nii palju, et see, mille järele ta pere juurest ära minnes läks, oleks ikka saavutatav.
Hämmastav, kuidas küll aasta võõral maal, võõra kultuuri sees suudab vormida kindlameelsest inimesest sellise näotu ja selgrootu olevuse, kes on valmis sulanduma ühiskonda, tema inimeste sarnasusse. Kuidas see vormumine imeb endasse, jäägitult, täielikult. Kuidas hääl mineviku elust võib teha haiget, tõsta esile kiskjalikud instinktid"?!
Aga lubage mult endaltki küsida, kallid kaaslased, kui ma elan kellegi teise moodi, nende elu, siis kes elab minu elu? Kui ma ise oma elu ei ela, siis kas mu elu jääbki elamata?
pühapäev, 24. aprill 2011
Kiitkem Jumalat!
Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.
kolmapäev, 5. jaanuar 2011
Kas ikka julged
Kui sai astutud see samm 1998 aastal, siis ei teadnud ma veel midagi sellest, kuhu ma astusin või mida ma tegelikult tegin. Nimelt võtsin ma vastu Jeesuse oma päästjaks ja seeläbi oleks pidanud ka saama toredaks inimeseks, aga mingil veidral põhjusel ei saanud. Sain hoopis teistele inimestele komistuskiviks ja mida enam aeg edasi, seda sügavamale tungisin Jumala tunnetuse maailma, ning seda suuremaks muutus ka reaalsus, et teised inimesed ei taha minuga tegemist teha. Minust oli saanud ebamugav isik. Vale, pettus, kavaldamine, silmakirjalikkus- need kõik hakkasid mulle valusalt silma ja ma ei saanud kuidagi neid nähes vaikida. Tuli põles inimeste poolt minu vastu ja korduvalt oli see nii äge, et kõrvetasin end. Mitte oma süü tõttu, vaid ikka ja alati selle pärast, et julgesin sellistele inimlikele kõlvatustele vastu seista.
Iga valu tõi tarkust, iga tänamatu heategu andis usku. Vaim kasvas ja kosus, nii Jumalasõna toel kui ka inimliku teenimatu rünnaku all.
Kõigest sellest lasteaiast mida nimetatakse kirikuks ja seal peetavast inimaulise teenistusest kasvas mu vaim raginaga läbi. Ära kohitsetud piibliraamatust jäi väheks vaimu kõhutäitmisel ja siis korraga see suur ja ainus päästja avas uued uksed. Rammus toit, hingematvalt hoomamatu ja teistsugust-kõrgemat reaalsust pakkuv Sõna. Jaakobuse apokrüüf. Igat lauset tuleb korduvalt mäluda, et see alluks kuidagigi seedimisele. Tahan teilegi seda pakkuda, et koos võiksime täituda Jumala Isa auks ja kõigi vendade ning õdede õnnistuseks.
Riputasin selle üles aadressilhttp://www.scribd.com/doc/46314667/Jakoobuse-apokruufid
Nüüd aga liikudes seda kitsast rada on järsku tekkinud hirm, kas oma alandlikkuses ma suudan seda koormat kanda, mille ma vabal tahtel võtsin enesele? Kas see ikka on minu koorem, mida ma pean kandma?
Ma olen ise tahtlikult astunud üle selle piiri, kus teised inimesed minu suhtes jagunevad kaheks; ühed on need kes oma tõekspidamiste läbi pilkavad ja naeravad mu üle, vihates mind ja siis need teised kes oma inimlikkust pole kaotanud ning heites kõrvale mu Jumala lapse staatuse püüavad kinni haarata minus, millestki neile arusaadavast. Ma tean, et seda teed tuleb mul käia üksi aga kas ma ikka julgen?
esmaspäev, 27. detsember 2010
Midagi enamat kui piibel
Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.
Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.
Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.
Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )
teisipäev, 14. detsember 2010
Kuidagi teisiti
Kui lased elu keerisel eneses rahuneda ja võtad kätte oma vaimse mina, siis hakkab elu ise paistma hoopis kirkamates värvides. Tähtis on saada see vaimne selgus ilma nende ilmalike või religioosete lisanditeta, mida kõikjal vedeleb ja millest hoiduda on sama raske, kui porise ilmaga hoida kingi puhtana. Praktiliselt võimatu. aga püüdma peab.
Siin saab abistada vaid puhastus ja see peab olema iga inimese enda poolt kindlaks tehtud meetod. Praktikas korduvalt proovitud ja ainuomane. Puhastunult võib ennast näha ja siis saab ka aru kui suuresti on seda oma mina mõjutanud need teiste poolt lendu lastud sõnad. Kui palju oleme määrdunud maailmast. Otsigem enestest oma ja tehkem vahet võõraste vahel.
Siin väike nõuanne mulle enesele, et ei unustaks ega ka üle ei pingutaks. Tuleb lihtsalt hetkeks jääda vait ja samas ka mitte midagi kuulata. Vaikuses me sünnime uuesti. Tarvis on korduvalt uuesti oma vaimu elustada, et maailm must mööda ei läheks ja mu oma elu mu enda poolt elamatta ei jääks.
Tellimine:
Postitused (Atom)