Kui jälgida maailma kokkusaamiste kirjeldusi, siis poeb hinge uskumatu kadedus . Inimesed on eemal, tegelevad oma asjadega ja siis ühisel kokkuleppel saavad kokku. Kes milleks? Kes oma elust rääkimiseks, kes enese upitamiseks, aga kes selleks, et endale tõestada oma olemasolu mõtet. Kindlasti on igas kokkutulnute grupis ka neid, kes tulevad sinna vaid selleks, et teiste üle domineerida, neile kohta kätte näidata.
Olin minagi juba traditsiooniks saanud Estcon´i üritusel. Püüdsin sulanduda ja painutasin kaela meeleoluga kohandumiseks. Otsisin hingesugulasi, kirjandusest huvitujaid, loomingulisi sädemeid, ainulaadseid mõtteahelaid. Vaimult taandus siiski kõik vaid inimesele kui egole. Jäin jõllis silmil vahtima. Mõned inimesed olid eemaletõukavad, mõned tahtlikult ülbed. Oli ka neid, kes polnudki enese egoismikapsli kinnisuses kinni - otsivad, uurivad, rõõmsas elevuses uut järgivad. Miskipärast aga tundus mulle, et siin esimest korda olijana, nägin seda olelemist väärast nurgast, kõveralt kohalt. Tuli see siis mu enese rumalusest või ka vähesest väljaskäimise-suhtlemise oskusest, tundus siiski, et need alalised kokkusaamistel käijad on võõrastavad, eemalehoidvad. Ei suutnud olla alguses sõbraks-kaaslaseks.
Inimesed olid gruppides, kus tarkuse järgi, kus rumaluse järgi. Mõned koondusid kellegi ümber, kes polnud üldisest massist targem, pigem ikka sõnakam. Teised grupeerusid alkoholi manustamiskoguste järgi. Väikseid omaette hoidvaid ühendusi kasvas kui soojas sügisvihmasabinas seeni. Kuid pilt polnudki nii ühene, oli neidki, kes siblisid ühe jõugu juurest teise juurde, otsides enesele kasu (midagi võõra laualt näksata-rüübata) või täites ümbruse enese suurusega. Oli ka neid, kes ei saanud paigal olles asu, püüdsid leida paika võõras seltskonnas või siis mitte nii võõras, kuid jäid eemale. Ammust ajast sõpruskonnad ei lasknud endale ligi. Ei andnud ruumi oma mõtteavaldustes.
Aja möödudes hakkasid üldises läbimatus maastikus kerkima üksikud mäed. Suurused, mis varjutasid teisi. Mõni heas mõttes ja mõni mitte nii heas mõttes. Oli seal mees, kes pidas ennast suureks lugejaks ja raamatute asjatundjaks, kuid polnud midagi kuulnud ei inimese saatusest ega tema karmast. Selles ulmekirjanduse fännis peegeldus uskumatu egoism ja rumalus. Oli neidki, kes hardas imetluses jälgisid rumaluse suurustlemist.
Teine kuulus fänn sel kirjanduse alal omas samas tohutut alaväärsust enese tähtsuse kohta, et ei pidanud sugugi kohatuks igale ta oponendile teatada kõvahäälselt kõigi juuresolekul, et "sa oled loll ja peaksid suu pidama". Kes oli arukas, jäi vait ja lahkus, kes nii arukas ei olnud, "porises" vastu. Enamus jäi paigale kuulama neid ülespuhutud suuresõnalisi mõtteavaldusi, mis enamalt jaolt olid vaid tühipaljas ärplemine oma isiklike seisukohtadega. Sain minagi tunda solvavat alandust, kui sõimati kõigi ees lolliks, saamata öelda veel midagi.
Oli selles kokkusaamises mida oli, kuid intelligentsus jättis tugevalt soovida. Samas ei saa salata - need kõige arukamad ja hingestatumad jäid üldise rumaluse kisakoori all varju. Terava pilguga sai seda haarata, hinge keeltega kuulates oli seda tajuda. Mees, kes kirjutab jutte ja sealgi pakkus alkoholi raskusest tuimestatud peadele mõtlemist, oli enese sisse pannud mõtteid, mis vaikses ringis rääkides nõudsid jäädvustamist maailma surematute mõttetarkuste hulka. Oli ka naine, kes perenaise käega ohjas seda rahvaliikumist ühest ürituseosast teise. Kummardun austusega sellise vaikiva arukuse ees, mis koos töökusega saab olla vaid tõeliselt suure inimese sees. Kui rahvas tõusis hommikul oma unistelt asemetelt, siis tal oli juba koristatud see "laga", mille need ulmehuvilised ise olid maha jätnud. Prügikastid seisid tühjadena, kuid kultuuri tootvad inimesed olid selle sisu laiali jätnud (kui mitte öelda, et heitnud). Osav käsi ilma ühegi käsuta korraldas, liigutas, kujundas.
Vaatan tagasi sellele olemisele, kus Ulmeühingu liikmed oma aastast kokkusaamist pidasid ja valisid autasustamisväärset kirjandust, siis raske on seda näha kultuuri kandmisena. Polnud enamuses neist inimestest missiooni, polnud neil tunnet vastutusest ühiskonna ees. Kogu see kolm päeva meenutas pigem mingi väikekodanliku klubi kokkusaamist, kui kirjandushuviliste aastaauhindade kätteandmist. Raske on mõista autasu väärtust, kui saja raamatu peale on vaid kolmekümmend hääletajat ja enamus neist pole üle viie-kuue loo aasta jooksul lugenudki. Hääletatakse mitte raamatu, vaid ainult kirjanike põhjal ja nii, kuidas "autoriteedid" seda ikka ette annavad.
Kui see kõik oli läbi ja esimesed muljed lahtunud, solvumised välja higistatud, head mõtted hinges ülistust kuulnud, siis lahtus ka tunneterägastik. Kaine mõistus hakkas järeldusi tegema, hakkas otsima muutumiseks kohti, hakkas esitama küsimusi. Ja need ei olnud enam sugugi nii rõõmsad.
Kas sina, Liisa, kes sa panustad oma jõu ja tahte, ande ja intelligentsi sellesse üritusse, pole kunagi arvanud, et kulutad ennast asjatult tänamatutele inimestele ja raiskad seda eneses olevat jõudu (mida pole sugugi vähe) lootusetu ürituse nimel? Alguses oli see hea, kuid siis see käis maha ja kulus kui vana ja viletsalt hooldatud kell. Suudad siis sina pöörata inimesi kirjanduse poole, kui nad on eneses nii veendunud oma õigsuses?
Mul on hirm, et Eesti kultuur on jäädavalt lagunenud ja kõik, mis selle nime all toimub, on vaid formaalne projektipõhine teistele näitamine. Siin ei elata kultuuri, vaid tehakse. Ja tehakse vaid siis, kui keegi ütleb, või siis parasjagu aega on teiste toimingute kõrvalt.
