Kui olla pikka aega ilma otsese toeta igapäevase kultuurilise korralduse suhtes, siis tekkiv tühjus annab maad enesesse süüvimiseks ja sügavamaks analüüsiks enese olemasolu kohta. Nii olengi saanud sukelduda sellesse inimhinge tumedasse ainesse, mida nii üheselt mõistetakse kui teadvust.
Kui olin Eestis, siis ei suutnud ma kuidagi aru saada oma kultuuritusest, sest see olu mu ümber oligi nagu kultuur, mida ma sisse hingasin ja tarbisin. Nüüd ei tundu see sugugi nii olevat. Alateadvuses olevad salajased sajanditepikkused hõbeniidid, mis tõid mulle teadmisi esivanemate kommetest ja harjumustest, moodustades kultuuri kihistuse, on rebenenud mu oma himude kütkeis. Olen saanud osa rahaga ostetavatest hüvedest, kuid selle eest andnud tasuks esivanemate eluoluga seotud kanalid. Kas saan need kunagi veel tagasi? Ei tea, kuid ega see muudaks vist enam midagi. Need ajad minus on jäädavalt möödas, kus hobune oli tervisliku toidu tootmise ainus mõeldav vahend, igal linnakodanikul oli maal mõni tädi või onu, isa-ema, lähedased tuttavad, kust tuli esimene tunnetus rohelusest-värskusest, tuli mõõtmatu ruumi tunne, aukartus ammendamatu ja samas aukartustäratava looduse ees. Üle poole sündis ja elas kogu elu maaga otseselt seotud keskkonnas. Põllumajanduslik kultuur oli üks põhilisi rahvakultuuri osi (kui mitte peamine). Agraarne eestlane minus on selle suure maailma laiendamise ja digitaliseerimise käigus kaotsi läinud. Kõigis eestlastes on see nii (mõned üksikuid erandeid välja jättes, kes veel peavad lootusetut võitlust oma taludes esiisade kommete säilitamise nimel). Rahvas ei suutnud ega tahtnud kohaneda saabuva laienemisega ja haarates seda kõike uut, rebis puruks need haprad niidid, mis hoidsid teda kinni esiisade maa-armastuses, naabrite austuses, perekonna sügavates sidemetes.
Infomüras saabuvad võimalused pesid me ajust teadmised oma koha kohta siin ilmas, selle paljurahvuselise päikese all, suretasid välja need meid kultuurseks tegevad tundmused. Nüüd siis lõpuks jõudsime sinna multikultuursesse maailma, kuhu eurooplasena peaks kuuluma, kuid oh häda ... . Meil pole esiisadelt päritud tausta, mida sinna kaasa võtta, me ei kuulu sinna, sest meil pole oma kultuuri, mida sinna suurde katlasse lisada ja millest hädade korral kinni hoida, kui raskeks läheb. Rahvana läksime isegi nii kaugele, et valisime endile valitsejad oma meele järgi. Jah, kuid me meel oli siis suunatud raha teenimisele, oma esiisade kommete muutmisele. Nüüd oleme neile valitsejaile pahased, et nad tegid meie sügavama tundmise järele, käituvad me eneste soovide kohaselt. Nii kurb on tõdeda, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt, kui praktikas seda oma nahal tunda saad.
Millal tuleb see päev, mil me jälle tahame oma kultuuri ja hindame oma kultuuri tegijaid kõrgemaks, kui võõraid, teiste rahvaste ja harjumuste järgijaid?
Mina olen end puhastanud vaikuses ja mõtisklustes sellest kultuuritusest, pettusest, silmakirjatsemisest. Millal küll saab rahval mõõt täis tühjalt loksumisest, enese õõnsast kõminast, et me kõik koos saaksime astuda kultuurrahvaste sekka ja meil oleks endil midagi lisada sellesse suurde katlasse. Kas see sugupõlv suudab seda ette võtta- ma ei tea, kuid ma väga loodan, et tulevad uued Jakobsonid ja Kreutzwaldid, kes aitavad tõsta selle väikseks jäänud rahva vaimu.
Kuid ega ma pole kindel, et minagi suudan saada selleks tagasi, kes ma olin, seda enam veel saada kultuurseks inimeseks uues kvaliteedis.
