Kool, see on hea!

   Kui lähed õppima, siis on raske. Isegi väga raske, nii aru saada kui ka ennast õpitust arusaadavaks teha. Päev päevalt muutub paremaks - enesekindlus kasvab, teadmised paisuvad, väljendusoskus muutub. Kõik liigub edasi ja ühel hetkel märkad, et rumalust su enda sees on kohutavalt palju. Jääb vaid otsustada, mida teha. Kas liikuda edasi avarama rumaluse tunnetuse poole või jääda nautima olemasolevat, suurt ja võimsat tarkuse tunnetust enese sees?

   Päike tõuseb ja loojub ja seda on juhtunud juba miljardeid kordi. See särav kera taevalaotuses ei ole oma erksuses millegagi võrreldav, kuid oma teekonnal läbi laiade kosmiliste avaruste, enese loomisest alates, pole ta kordagi peatunud.  Ja kas tema sära on seetõttu väiksem? Või suudab keegi tema suursugust mõju ümbritsevale vähendada?

   Teadmised annavad vabaduse otsustada, mis on õige ja mis vale, kuid kui ma saan vaid selliseid tarkuseteri, mis on mu oma tahtest otsitud, loetud, kuuldud, kas ma siis ikka olen tark, või on mu oma töö vili teind mind suureliseks ja pannud päikese sära mu oma ego teenistusse? Kes teaks öelda, kuidas seda arusaamist otsida, kust seda leida, mida mulle endale on tarvis? Eks mu oma mina ole see, mis teeb tööd mu enese sees ja eks ma pean ikka ise jagu saama laiskusest enda sees - hoida mugavast tsoonist kinni. Võitlust õppida, õppida ja õppida ei pea keegi ette ütlema ega minu tarbeks üles kirjutama. Selleks saab tõuke ikka ümbritsevate inimeste rumalusest, pimedusest kaaslaste sees. Auahnus on see, mis sunnib, himustus olla parim heade hulgas ja kas ma peaksingi siis oma hinge peegeldusi rumaluse kohtu ette laiali laotama. Õpin ma ju ikka selleks, et ise kasvaksin selle läbi ja siis maailma inimeste pilkenooled ei saa ju mulle kahju sünnitada.

   Päike tõuseb hommikul ja õhtul loojub ja nii on see kõikjal maailmas. Mitte ükski tõde ega vale ei saa seda väärata. Valgust võib tulla paljudest allikatest, aga eredaim neist on ikka päikeselt. Kas siis ma peaksin loobuma õppimisest, kui igavese arusaamise allikast tulev mõistmine jääb kellelegi jalgu? Ei, kindlasti ei tee ma seda, isegi siis mitte, kui takistajaks olen ma ise. Ma õpin ja õpin ja õpin ja see on hea. Küll on hinge ülendav, kui saad ise targemaks võid seda kasutada oma igapäevases elus  ja saad ka teistele edasi anda, teiste heaks kasutada! 

    Kool on hea, see hoiab noorena. Alati on hea aeg olla noor.

Oh seda Soomet küll!

    Miski halastamatu ellujäämise triki pärast teeb inimene ikka kohutavaid asju ja seda lausa vabatahtlikult. Praeguses riigi majandusolukorras on lausa paratamatu, et tuleb tööd otsida ka võõrastest riikidest ja erinevate kultuurikeskkondade seast. Nii seadsin minagi järjekordselt sammud siis Soomemaa tööturu poole. Ahnelt lükkasin kombitsad välja saamaks plaatimise tööd nende riigis, kus nad ise hakkavad juba tööst ilma jääma. Ametühing on neil kakelnud ja kakelnud ettevõtjatega elamisväärse palga nimel, ning nüüd kui see oli juba välja sõditud, tulivad need naabrid ja "tagusid" hinna alla. Vähe sellest, et elamisväärset palka ei tahetud, oldi ka nõus väiksemate ajakuludegat tööd tegema. Orjuslikud tingimused. Rasked ajad neil nüüd.

    Kahjuks oleme sellega saanud aga endale naabritest vaenlased, kes meist kui inimestest enam lugu ei pea. Tulime ja võtsime töö, lõhkusime nende väljakujunenud palgasüsteemi ja lõpuks surume peale ka oma töö kvaliteedi standardid. Kogu see kupatus ühes mestis aga kõigutab nende riigi aluseid. Õõnestab väljakujunenud elustandardit. Kuid see kõik kokku on ju vale. Meie oma riigi näide tõestab seda.

    Kuidas me siis õpetades teisi elama ja töötama pole osanud ennast õpetada. Viletsus päevast päeva suureneb ja omavaheline rahvuslik tunne väheneb. Jäänud on vaid eestluse kandjateks need, kes ise saavad suurt raha või siis pikemat aega on kodumaalt eemal. Neid pole sugugi enam nii palju, et võiks loota riigi püsimajäämisele. Võrdluseks, et soomlane jääb isegi Soomes elades soomlaseks.

    Praegu pole aga kuidagi mõeldav ilma Soometa ära elada ja kui siis me ise ei oleks sellised rumalad ja ahned, siis oleks ka seal töötamine hingele kergem. Nüüd muudab see meie suur naaber aga meid tahes või tahtmatult avatumaks ja intelligentsemaks. Nii me siis näeme oma kodumaalt saadud õudset pärandit, millest me koosneme. Aga võib olla ei näe kah! Ega siis ülikool matsi ei riku. Igal juhul annab me naaber neile, kes vähegi tahavad, võimaluse kaeda enda sisse ja võrrelda oma minevikku teiste eludega. Siin ei jää muud üle kui konstateerida fakti, et oh seda Soomet küll!