Kui ma poleks kindel, et inimesed sünnivad koos loomupärase omadusega küllaltki täpselt kujutada enda ümber olevat maailma nii verbaalselt kui visuaalselt, siis võiks valetamise liigitada eksimatult kaasasündinud omaduste hulka. Nagu nägemine või kuulmine. Vabandan nende ees, kes pole viljelenud teiste inimeste petmist igapäevase tegevusena. Ega siis kõigil pole ka meelte tugevus ühtlaselt arenenud. Mõni kuuleb paremini kui teine ja mõni näeb jälle viletsamini kui ülejäänud elanikkond. Tajumeelte selline erinevus teebki inimühiskonna huvitavamaks ja muidugi lisab ka suhtlusele omad nüansid, mis lisavad pinget mõlemale suhtluspoolele. Kuid see ebaühtlane tase kuulub vaid tajumaailma külge, seda ei või kuidagi liita vestlustesse.
Nii huvitav kui inimese loomus ka pole, on enese mina üle juurdlemine üks raskemaid tegevusi, kuid kui üks kord on juba õnnestunud lammutada tükkideks see kompaktselt alateadvuse poolt kaitstud maailm, siis iga järgnev kord õnnestub see kergemini. Ja oh sa sarviline sinine sigudik, mida kõike saab leida oma mina seest. Seal on nii asjade toimetamiste põhjusi, kui ka mingite lubamiste ja tõotuste tagamõtteid. Kui refereerida "Murphy seadusi", siis ei saagi midagi head seal olla, ehk teisisõnu, kui inimkond saaks teada meie heategude motiivid, siis poleks ühtki kangelast. Olen täiesti nõus, et enamus heategusid, mida me teeme, on luhtaläinud kuritööd, mida me plaanisime oma ego rahulduseks toime panna.
Ma pole kuulnud, et mingite väikeste egoismis tehtud asjade pärast kedagi oleks nahutatud, eriti veel, kui need asjad mõjutavad inimest ennast. Lugu on muidugi teine, kui see puudutab juba kõrvalisi isikuid, või siis "hoidku Jumal" mingeid laiemaid ühiskonna masse. Kriitikat saab kohe paksult olema, nii asjaosaliste endi kui ka kõrvalseisjate poolt. Vaikivad vaid sel juhul pasunad, kui see ego-rahuldus toob sisse kena kopika selget raha või siis annab vähemalt lootust teenida kellegi teise kulul, ilma eriliste jõupingutustega.
Seda kõike panen ma kirja oma tuleviku tarbeks, et oleksin kuidagi ettevaatlikum, ning ei usaldaks kaaskodanikke nii palju. Nimelt käisin mina Soomes tööl ja asi oli iseenesest ju kena. Sain teha seda, mida olen alati teha tahtnud , kuid eks ikka juhtub ju nii, et kui oled miski asjaga rahul, siis kleepuvad kasuahned tüübid su külge nagu tatt. Nii umbes juhtus ka mul. Töö tuli läbi kahe inimese, kes mõlemad on firmad ja üritavad teenida kasu. Esimene tegija on Soomes juba pikemat aega vahelduva eduga toiminud ja nüüd hakkas omale otsima teisi partnereid, kuhjunud tööpakkumiste lahendamiseks. Eks selleks oli kindlasti erinevaid põhjuseid, miks vanu töökaaslasi ei saan`d kasutada, kuid olukord oli kujunenud selliseks, et tuli leida uued töötajad ja kuna usaldus väljamaale tööle asunud eestlaste vastu on niru, siis tuli kasutada teise ettevõtja katet. Omasugused saavad alati kokku ja nii tuli mängu teine ettevõtja, kes alles üritab kohta leida Soomemaa tööturul.
Minule pakkus tööd see ettevõte kaks ja Eestis tööd olin neile enneminigi teinud. Alati oli töö saanud ka korrektselt lõpetatud, kuigi algselt lubatud asjadekäik ei vastanud kunagi tegelikkusele. Veidral kombel ilustati jutuga töötingimused nii heaks, et olid nõus kokku leppima. Mina olin nõus kokku leppima. Ma olen alati tahtnud uskuda inimesi. Nii ka nüüd ilustati see väljamaa tööots üles ja kohale jõudes osutus nähtu hoopis millekski muuks. Et siis kohe asju ei pakiks, vaid hakkaks ikka tööle vihjati ka pisut suurema raha saamisele kui tavaliselt kombeks, kuid mõne päeva möödudes see korrigeeriti ümber nii tavapärasele tasemele. Oh seda inimeste ahnust, mida püütaks siis teiste kulul rahuldada.
Ettevõtja number kaks, aga nähes, et töö saab korrektselt tehtud, hakkas mind siis lubadustega moosima enese alla. Eks ma olnud selles esimese ettevõtte poolt tööle petmises solvunud (ikka ainult iseenda kergeusklikkuse peale) ja hakkasin ise initsiatiivi üles näitama, lootes leida mingit tasuvamat ja samas ka pikemaajalisemat tööd. Asjad said läbi räägitud ja siis veel kord üle räägitud ja peale töö lõpetamist Eestis veel kord üle räägitud. Eks mulle kui Jumalat uskuvale inimesele andis asja juures kindlust see, et ettevõtja kaks oli oma sõnade järgi kristlane ning tahtis käia ka määratud reeglite järgi. Kahjuks küll tema jumal ei keelanud tal valetada ja nii ma ootasin terve kuu neid töid, mida tal Soomes oli kohe palju ja mis vot kohe kohe hakkavad pihta, kuni oma kurvastuseks pidin tõdema, et midagi ei olnud ja ei tulnud. Hakkas ta lõpuks ka telefoni välja lülitama ja kui see sees oli, siis ei võtnud kõnet vastu. Soomes olles oli ta juba korra telefoni välja lülitanud ning mingi aeg polnud võimalik teda kätte saada, kuid siis põhjendas ta, et oli vaja kiiresti üks töö ära teha ja telefoniga rääkimiseks polnud aega. Suhtlemiseks oma partneritega polnud ka mingil põhjusel aega.
Vot sellised on need eestimaised ettevõtjad. Kurvastusega vaadates asjale pean tõdema, et inimesed,, kes nimetavad ennast kristlasteks on suuremad petised kui need, kes lihtsalt käivad oma südametunnistuse järele. Kaaskodanikud, hoiduge ettevõtjaist Eestimaal, kes nimetavad ennast kristlasteks või püüavad kuidagi Jumala uskumise tähe all omale lisada usaldusväärsust. Nähes ümber enda sellist lakkamatut massi petistest kristlasi, hakkan juba ise ka mõtlema, et peaks Jumala usu juurest ära tulema ja hakkama kristlaseks. Igal juhul oleks see rahakotile tuntavalt kasulikum tegevus kui see, et "õige elab usust".
