Algkogudus, miks teda pole?

      Võib-olla on viga ikkagi inimestes. Võib-olla ajastus. Aga kõige tõenäolisemalt ikka inimloomuse ahnuses, võimuihas, kuulsusejanus. Kui hoolikalt vaadelda neid materjale, mis on antud algkogudusele tema usuliseks kasvamiseks, võib igaüks ise teha järeldusi. Siinkohal tahakski välja tuua ühe sellise teksti, mille olen tõlkinud ja riputanud üles (http://www.scribd.com/doc/122417978/Didache-kaheteiskumne-apostli-oppetunnid ), et ka teised saaksid sellega tutvuda. Igal inimesel peab endal olema võimalus kõiksuse eksistentsile läheneda, temaga sarnastuda, ennast täiustada. Kui aga igatsus sisimas kripeldab ja pakitseb, siis võib liituda teiste sarnaste otsijatega, et luua see algne kogudus uuena tänapäeval ja saada osa neist õnnistustest, mida religioosne kirik on aegade jooksu inimlaste käest ära võtnud.
      Kas on veel jäänud järele inimesi, kes püüavad Jumala enese tõe poole? Või on siiski lõpp nii lähedal, et enam pole armastust inimeste keskel, vaid vihkamine, kiitlemine, uhkustamine, suurustlemine?
      Loodan, et ma eksin.

Inimene kui savi.

Päev, nädal, kuu, aasta ja nii edasi. Inimene on oma ümbrusest tugevalt mõjutatav, sain seda hiljuti omal nahal tunda. Veider, kui palju võivad ärritada minevikust pärit inimesed ja me endi unustatud suhtumised.

Üks ammune tuttav, kes praegugi facebook´is sõbraks, elas läbi väikse õnnetuse ja vigastas jalga nii, et see pandi kipsi. Kuna ta on olnud sunnitud töötama Inglismaal, et pere eest hoolitseda, siis iseenesestki mõistetavalt panevad teise inimese äpardused muretsema.

Seal on teised tavad ja kombed. Ei uurita teise käekäigu järele ega mõelda ka midagi konkreetset, kui küsitakse "kuidas sul läheb?". Lihtsalt külm viisakus ja kõik. Nii veider kui see mulle ka tundub, kuid see Jumala laps, kes siin olles oli väliselt teisi teeniv ja hooliv, on seal saanud nende kommete läbi sarnaseks pigem maailmale kui kasvand Jumalale lähemale. Võõristuseks on veel enam põhjust, kui arvata, et ta ei tööta mitte mingis tavalises rahajumala asutuses, vaid ortodoksi kiriku hoolekandes. Nimeliselt Jumala sulased ümberringi, aga süda on löögivalmis, hammustama igaüht, kes pole selle maailma sarnane.

Kas udu on katnud mu silmad ja ma ei näe, et õige vastus hoolimisele ja uudishimule teise tervise järele ongi "mis teil viga on, on katki ja kõik", või siiski üks inimene on armastusele jäädavalt kadunud ja su suu sõnadest mõistetakse su üle kohut.

Annaks suur Jumal siiski nii palju, et see, mille järele ta pere juurest ära minnes läks, oleks ikka saavutatav.

Hämmastav, kuidas küll aasta võõral maal, võõra kultuuri sees suudab vormida kindlameelsest inimesest sellise näotu ja selgrootu olevuse, kes on valmis sulanduma ühiskonda, tema inimeste sarnasusse. Kuidas see vormumine imeb endasse, jäägitult, täielikult. Kuidas hääl mineviku elust võib teha haiget, tõsta esile kiskjalikud instinktid"?!

Aga lubage mult endaltki küsida, kallid kaaslased, kui ma elan kellegi teise moodi, nende elu, siis kes elab minu elu? Kui ma ise oma elu ei ela, siis kas mu elu jääbki elamata?

Kiitkem Jumalat!

Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus  ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja  ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.

Kas ikka julged

Kui sai astutud see samm 1998 aastal, siis ei teadnud ma veel midagi sellest, kuhu ma astusin või mida ma tegelikult tegin. Nimelt võtsin ma vastu Jeesuse oma päästjaks ja seeläbi oleks pidanud ka saama toredaks inimeseks, aga mingil veidral põhjusel ei saanud. Sain hoopis teistele inimestele komistuskiviks ja mida enam aeg edasi, seda sügavamale tungisin Jumala tunnetuse maailma, ning seda suuremaks muutus ka reaalsus, et teised inimesed ei taha minuga tegemist teha. Minust oli saanud ebamugav isik. Vale, pettus, kavaldamine, silmakirjalikkus- need kõik hakkasid mulle valusalt silma ja ma ei saanud kuidagi neid nähes vaikida. Tuli põles inimeste poolt minu vastu ja korduvalt oli see nii äge, et kõrvetasin end. Mitte oma süü tõttu, vaid ikka ja alati selle pärast, et julgesin sellistele inimlikele kõlvatustele vastu seista.

Iga valu tõi tarkust, iga tänamatu heategu andis usku. Vaim kasvas ja kosus, nii Jumalasõna toel kui ka inimliku teenimatu rünnaku all.

Kõigest sellest lasteaiast mida nimetatakse kirikuks ja seal peetavast inimaulise teenistusest kasvas mu vaim raginaga läbi. Ära kohitsetud piibliraamatust jäi väheks vaimu kõhutäitmisel ja siis korraga see suur ja ainus päästja avas uued uksed. Rammus toit, hingematvalt hoomamatu ja teistsugust-kõrgemat reaalsust pakkuv Sõna. Jaakobuse apokrüüf. Igat lauset tuleb korduvalt mäluda, et see alluks kuidagigi seedimisele. Tahan teilegi seda pakkuda, et koos võiksime täituda Jumala Isa auks ja kõigi vendade ning õdede õnnistuseks.

Riputasin selle üles aadressilhttp://www.scribd.com/doc/46314667/Jakoobuse-apokruufid

Nüüd aga liikudes seda kitsast rada on järsku tekkinud hirm, kas oma alandlikkuses ma suudan seda koormat kanda, mille ma vabal tahtel võtsin enesele? Kas see ikka on minu koorem, mida ma pean kandma?

Ma olen ise tahtlikult astunud üle selle piiri, kus teised inimesed minu suhtes jagunevad kaheks; ühed on need kes oma tõekspidamiste läbi pilkavad ja naeravad mu üle, vihates mind ja siis need teised kes oma inimlikkust pole kaotanud ning heites kõrvale mu Jumala lapse staatuse püüavad kinni haarata minus, millestki neile arusaadavast. Ma tean, et seda teed tuleb mul käia üksi aga kas ma ikka julgen?

Soomes eestlaste all tööl.

Kui ma poleks kindel, et inimesed sünnivad koos loomupärase omadusega küllaltki täpselt kujutada enda ümber olevat maailma nii verbaalselt kui visuaalselt, siis võiks valetamise liigitada eksimatult kaasasündinud omaduste hulka. Nagu nägemine või kuulmine. Vabandan nende ees, kes pole viljelenud teiste inimeste petmist igapäevase tegevusena. Ega siis kõigil pole ka meelte tugevus ühtlaselt arenenud. Mõni kuuleb paremini kui teine ja mõni näeb jälle viletsamini kui ülejäänud elanikkond. Tajumeelte selline erinevus teebki inimühiskonna huvitavamaks ja muidugi lisab ka suhtlusele omad nüansid, mis lisavad pinget mõlemale suhtluspoolele. Kuid see ebaühtlane tase kuulub vaid tajumaailma külge, seda ei või kuidagi liita vestlustesse.

Nii huvitav kui inimese loomus ka pole, on enese mina üle juurdlemine üks raskemaid tegevusi, kuid kui üks kord on juba õnnestunud lammutada tükkideks see kompaktselt alateadvuse poolt kaitstud maailm, siis iga järgnev kord õnnestub see kergemini. Ja oh sa sarviline sinine sigudik, mida kõike saab leida oma mina seest. Seal on nii asjade toimetamiste põhjusi, kui ka mingite lubamiste ja tõotuste tagamõtteid. Kui refereerida "Murphy seadusi", siis ei saagi midagi head seal olla, ehk teisisõnu, kui inimkond saaks teada meie heategude motiivid, siis poleks ühtki kangelast. Olen täiesti nõus, et enamus heategusid, mida me teeme, on luhtaläinud kuritööd, mida me plaanisime oma ego rahulduseks toime panna.

Ma pole kuulnud, et mingite väikeste egoismis tehtud asjade pärast kedagi oleks nahutatud, eriti veel, kui need asjad mõjutavad inimest ennast. Lugu on muidugi teine, kui see puudutab juba kõrvalisi isikuid, või siis "hoidku Jumal" mingeid laiemaid ühiskonna masse. Kriitikat saab kohe paksult olema, nii asjaosaliste endi kui ka kõrvalseisjate poolt. Vaikivad vaid sel juhul pasunad, kui see ego-rahuldus toob sisse kena kopika selget raha või siis annab vähemalt lootust teenida kellegi teise kulul, ilma eriliste jõupingutustega.

Seda kõike panen ma kirja oma tuleviku tarbeks, et oleksin kuidagi ettevaatlikum, ning ei usaldaks kaaskodanikke nii palju. Nimelt käisin mina Soomes tööl ja asi oli iseenesest ju kena. Sain teha seda, mida olen alati teha tahtnud , kuid eks ikka juhtub ju nii, et kui oled miski asjaga rahul, siis kleepuvad kasuahned tüübid su külge nagu tatt. Nii umbes juhtus ka mul. Töö tuli läbi kahe inimese, kes mõlemad on firmad ja üritavad teenida kasu. Esimene tegija on Soomes juba pikemat aega vahelduva eduga toiminud ja nüüd hakkas omale otsima teisi partnereid, kuhjunud tööpakkumiste lahendamiseks. Eks selleks oli kindlasti erinevaid põhjuseid, miks vanu töökaaslasi ei saan`d kasutada, kuid olukord oli kujunenud selliseks, et tuli leida uued töötajad ja kuna usaldus väljamaale tööle asunud eestlaste vastu on niru, siis tuli kasutada teise ettevõtja katet. Omasugused saavad alati kokku ja nii tuli mängu teine ettevõtja, kes alles üritab kohta leida Soomemaa tööturul.

Minule pakkus tööd see ettevõte kaks ja Eestis tööd olin neile enneminigi teinud. Alati oli töö saanud ka korrektselt lõpetatud, kuigi algselt lubatud asjadekäik ei vastanud kunagi tegelikkusele. Veidral kombel ilustati jutuga töötingimused nii heaks, et olid nõus kokku leppima. Mina olin nõus kokku leppima. Ma olen alati tahtnud uskuda inimesi. Nii ka nüüd ilustati see väljamaa tööots üles ja kohale jõudes osutus nähtu hoopis millekski muuks. Et siis kohe asju ei pakiks, vaid hakkaks ikka tööle vihjati ka pisut suurema raha saamisele kui tavaliselt kombeks, kuid mõne päeva möödudes see korrigeeriti ümber nii tavapärasele tasemele. Oh seda inimeste ahnust, mida püütaks siis teiste kulul rahuldada.

Ettevõtja number kaks, aga nähes, et töö saab korrektselt tehtud, hakkas mind siis lubadustega moosima enese alla. Eks ma olnud selles esimese ettevõtte poolt tööle petmises solvunud (ikka ainult iseenda kergeusklikkuse peale) ja hakkasin ise initsiatiivi üles näitama, lootes leida mingit tasuvamat ja samas ka pikemaajalisemat tööd. Asjad said läbi räägitud ja siis veel kord üle räägitud ja peale töö lõpetamist Eestis veel kord üle räägitud. Eks mulle kui Jumalat uskuvale inimesele andis asja juures kindlust see, et ettevõtja kaks oli oma sõnade järgi kristlane ning tahtis käia ka määratud reeglite järgi. Kahjuks küll tema jumal ei keelanud tal valetada ja nii ma ootasin terve kuu neid töid, mida tal Soomes oli kohe palju ja mis vot kohe kohe hakkavad pihta, kuni oma kurvastuseks pidin tõdema, et midagi ei olnud ja ei tulnud. Hakkas ta lõpuks ka telefoni välja lülitama ja kui see sees oli, siis ei võtnud kõnet vastu. Soomes olles oli ta juba korra telefoni välja lülitanud ning mingi aeg polnud võimalik teda kätte saada, kuid siis põhjendas ta, et oli vaja kiiresti üks töö ära teha ja telefoniga rääkimiseks polnud aega. Suhtlemiseks oma partneritega polnud ka mingil põhjusel aega.

Vot sellised on need eestimaised ettevõtjad. Kurvastusega vaadates asjale pean tõdema, et inimesed,, kes nimetavad ennast kristlasteks on suuremad petised kui need, kes lihtsalt käivad oma südametunnistuse järele. Kaaskodanikud, hoiduge ettevõtjaist Eestimaal, kes nimetavad ennast kristlasteks või püüavad kuidagi Jumala uskumise tähe all omale lisada usaldusväärsust. Nähes ümber enda sellist lakkamatut massi petistest kristlasi, hakkan juba ise ka mõtlema, et peaks Jumala usu juurest ära tulema ja hakkama kristlaseks. Igal juhul oleks see rahakotile tuntavalt kasulikum tegevus kui see, et "õige elab usust".