Oh, inimest!

Olen proovinud paar aastat saada üht käsikirja trükki, mis ei ole nii standardse maailmavaatega kui praegu massiliselt väljaantav kirjandus. Pole lihtsalt tahtmist teha sellist "lambakarja". Olen ikka pidanud kirjanduses tähtsaks kahte suunda: esiteks muidugi seda, et teos peab olema omapärane, isiksuse hinge peegeldus, tuld ja rütmi omav, hurmavalt omapärane (olgu siis kas või kommunistlik ideoloogia või fašistlik teoloogia), salapärasuse vaimsust kandev. Teine eriline rõhk on olnud kultuurilisel või siis rahvuslikul eneseharimisel, riigi ja rahva püsimajäämise ning üldise edasiliikumise toetamine.

Nüüd on riigisisese kirjanduse väljaandjad jõudnud sellise "kultuuri" tasemeni, kus kirjastajad dikteerivad rahvuslikku olemust. Tsenseerivad enese kasumitest lähtuvalt kirjanduse väljaandmist ja kui täpsemalt väljendada, siis suunavad trükki 99,9% ülatuses teoseid, millel on kindel kasumi tootlikkus. Praegusel eesti kirjandusmaastikul on selleks elulood ja tõlketeosed, mis mujal maailmas muude kultuuride sees on omanud teatavat läbimüüki (tootnud raha). Äri seisukohast on see muidugi ka õige, milleks toota teoseid, mis võivad küll osutuda headeks või siis harivateks, kuid pole seda enne väljaandmist suutnud siiski teha. Kas peab üks väikeriik omama iseseisvat loomingulisust või kas kultuurkapitali rahastus peab ikka laienema teostele, mis soodustavad rahva iseseisvat mõtlemist ning seega töötavad otseselt valitsuse poliitika vastu? Võib siis riik olla demokraatlik, kui inimesed selles mõtlevad iseseisvalt ja soovivad ülevaltpoolt tulnud käskudele ka alternatiivseid lahendusi? Kuidagi raske on uskuda valitsusliikmete töökohtadest johtuvat ainuõigsust.

Millegipärast tundub, et kirjastuste juhid on võtnud omaks selle riigi juhtimisest tulnud mõttemaailma ja on hakanud triivima loomingu käru võõrkultuuride omastamise suunas. Ma võin ka eksida oma järeldustes, kuid siis tekib küsimus, miks antakse meil välja nii palju tõlkekirjandust ja seda tuntavalt suuremates tiraažides kui omamaist? Miks ei ole eesti kirjanike teostel selliseid promoüritusi (välja arvatud mõnel harval juhul), kui tõlketeostel? Kui see meelevaldne kirjateoste valik on kirjastustepoolne äriline surve, siis kas ei peaks riik vahele astuma oma kultuurkapitali rahadega ja selle teostevaliku enamalt ikka enese osaks tegema? Rahva esindajate külm suhtumine kultuurkapitali poolt rahastavate teoste valikusse on muidugi mõistetav, kui vaadata kultuurkapitali nõukokku kuuluvate kodanike kuulumist kirjastuste seisukohalt. Miskipärast tundub täiesti võimatuna mingi erapoolik otsustamine, lähtudes riigi huvidest, kui tema otsustamisorgani liikmed on ka samal ajal kirjastuste juhtliikmed. Ei hakka kellelegi näpuga näitama, iga huviline saab asja järele nuhkida, kui vaid soovi on.

Vaatan siis kurvalt seda eestimaise kultuurriigi arengut ja vägisi tuleb peale tunne , et oleme hoopis osake Soome-, Saksa-, Inglise või Ameerika Ühendriikide kultuurist. Mitte Eesti omast. Oh, Eestimaa inimesed, kas teil on siis millegi pärast valus omada enda kultuurikihti, või äkki kui on midagi oma, siis tuleb suur hirm peale, et keegi teine võiks selle ära võtta, sest ise ju nii teeks?

Kes teab, kuhu see viib?

Kui vaatan seda kodumaa ilu, siis ei saa kohe aru "mis toimub". Kui keegi on miskit avalikus elus teinud ja nagu tahaks veel teha midagist, siis teised avaliku elu tegelased kui hagijad kallal naeruvääristamas seda tegijat. Ja mitte ainult avaliku elu inimesed. Kuid see pole veel nii hull.

Kahjutundega on näha kuis hakatakse selle hõlma kes julgeb laamendajale halvasti öelda, või siis selgemalt väljendades, kes julgeb teiste kulul elavale poliitikule öelda, et ta on muidusööja ja täielik parasiit, see kohe nii halb, et riigi vaenlane. Ehk venelaste pooldaja, savisaarlane. Kas siis poliitilise valitsuse poolt esile kutsutud sügavaim majanduskriisi põhi, võrreldes teiste euroopa riikidega, on mingi eduka riigijuhtimise näide? Tuleks siis kuidagi väärikalt hinata neid praeguse valitsuse juures olevaid poliitikuid, selle statistikas kajastuva majandusime eest. Tagant neljas koht töötuses Euroopa Liidus ja kes teab, võib-olla ka maailmas. Kokkuvõttes suurim majanduses kaotaja. Oleme ju ennast harjunud kaunistama võõraste sulgedega. Kogu meie näilik edu on ressurside ja tootmisvarade müügist saadud lisatulus.

Ajakirjandus on viimastel aastatel lõhkipaisumiseni täidetud vinguvate inimestega. Euro nimel tuleb pingutada kuid va pahad sakslased kahtlevad meie suutlikuses Euroopa Liidu jaoks ilma seebita sobilikuks kujuneda. Küll vene nimega härrasmehed kurdavad, et slaavi päritolu inimesi on poliitikas vähe, kuid kas need härrased siis pole kordagi viitsinud lähemalt asja uurida ja märganud, et need slaavi keelsed nimed figureerivad ju tuntavalt edukamate riikide poliitilises ja majanduslikus eliidis. Ega tark vene inimene ei jää kiuslikku riiki sõdima oma eksistensi eest. Kui ikka minna oma rahva seast ära võõrsile, siis sinna kus kohalikul rahval on sisemist tahet ennast tuleviku jaoks valmistada ja samas ka valmisolekut võõraste tarkust ja edukust endasse põimida. Ma ei loodagi, et eesti rahvas esimese vabariigi kaotusest midagi õpiks, pigem on kahju, et tänapäeva inimesed siin laostataval maal ei anna endale aru mis toimub. Lastele pole ju pärandada nii enam midagi, muidugi peale kenade müütide kunagisest omariiklusest ja verdtarretavast lootusest valgele laevale. Kas ikka on suur naaber selles süüdi, et me oma riigi kord kaotasime ja praegu lausa vägisi üritame seda uuesti teha

Nüüd on möödunud kaks nädalat sellest hetkest kui Eesti Vabariik oma kodanike tegevuse läbi on astunud "üle serva". Tagasipöördumatu allakäik on alanud ja pole võimalik enam midagi ette võtta, et seda peatada. Inimesed on saavutanud seda, mida on oma tegevusega kaasinimeste suhtes täies ulatuses välja teeninud. Riigi, kui kaitsva ja hoidva ühenduse purustamine. Ahnuses, pettuses, õeluses pole eesti rahvale võrdset. Riigi juhtivad persoonid teenivaid enda huve, pettes rahvast ebareaalsete lootustega. inimesed võtavad seda kui täiesti loomulikku olukorda, teevad nad ise ju oma kaaskodanike peal seda sama. Kadunud on väärikus ja au mõiste. Raha otsustab kõik. Kahjuks pole aga rahal seda võimu, mis suudaks säilitada riiki ja hoida inimeste jaoks kodumaad. Jumal on oma ime läbi andnud sellele killukesele rahvale korra selle maa ja siis oskasid nad oma egoismis selle kaotada järgides rahajumala petlikku helki. Teist korda on sellele isekale rahvale armu antud ja uskumatu sujuvusega saadi taastada oma iseseisvus. Kes arvab, et inimestel siin maal oli selles mingi tohutu oma osalus, siis need eksivad rängalt. Mis sai olla see võimas mõjutus vahend Vene impeeriumile 1990 aastal, et seda hakati kartma või austama ja loovutati Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ilma mingi terrorita Eesti Vabariigi loomiseks.
Kuid rahvas oskas sellegi suure varanduse mis nende kätte usaldati, ära lagastada. Ettevõtted mis omavad mingitki tähtsust on müüdud välismaiste riikide alluvatele kas täielikult või osaliselt. Rahvas sõltub oma toiduainete tarbimises täiesti teistest riikidest. Eesti riigi kaitse sõltub rahvusvahelistest lepetest, mille täitmises ei saa kindel olla. (Praktika näitab, et ka meie välismaa partnerid eelistavad kasulikke rahatehinguid, kui selleks tekivad võimalused. Pole midagi parata- nagu me ise nõnda ka meie sõbrad.)
Kõige kurvem on asja juures see, et need inimesed keda maailma Looja on enese vaimuga õnnistanud ja kes on pandud meid riigina valvama, nagu sool hoiab ära liha roiskumise, siis need inimesed on ise eesotsas läinud raha kummardamise teed. Otsivad ilmalikest asjadest enestele eeskujusid. Teevad kõike seda mida Jumalat mittetundvadki inimesed teevad. Kui aga valvurit ei ole siis vaenlane saab hääletult rünnata. Tükk haaval kantakse laiali see suur vaimne vara, mida me esivanemad viletsuse aegadel olid kogunud ja hoidnud.
Nüüd on see siis möödas. Et näha kaotuse suurust kulub veel viis aastat, kuid nägija silm võib seda juba praegu enese ümber märgata. Ja see kellele on oma elu kallis, see seab oma sammud aegsasti teistele radadele, luues enesele ja oma perele kodu võõra rahva seas.
Siis kui lagunemine on kõigile nähtav tuleb amokijooks headele välismaistele töö- ja elukohtadele, kuid lubage siis kallitelt kaasmaalastelt küsida .... kes meid siis enam tahab kui meie purustatud ja lagastatud riik kõigile nähtav on?
Olgem siis arukad oma purustatud riigis ja ärge hakake otsima vaenlaseid väljaspoolt. Vaadakem enese sisse ja uurigem oma tegusid- ehk siis antakse meile aastaid näha seda, mida me ise oleme korda saatnud oma maaga.

Mida võiks tahta inimestelt, kes ei suuda enda huvisid rohkem väljendada, kui eluloo raamatuid lugedes ja siis nende loetud eludest oma elu otsides. Kui sa elad teiste elu siis kes elab sinu elu. Kas saaks siis kesta riik, kui tema kodanikud põlgavad ära kultuuri ja selle arengu, ning süüvivad teiste inimeste elatud eludesse otsides sealt enestele elamisväärset. Surnud on oma aja ära olnud ja oma teod kõik ära teinud. Elavad peavad veel elama ja ennast tõestama et on väärt neist kirjutatavaid raamatuid.
Ma olen näinud suurt langemist, kus rahvalt võetakse ta maa ja see oli hirmutav. Pole ajaloos jäänud püsima ühtki kogukonda, mis ei hooli oma inimeste püsimajäämisest. Kui me tahame saada eurooplasteks, siis pole me eetlased ja ei saa omada Eesti riiki. Hoidkem siis oma.
Kirjastused pakuvad meile toiduks võõrast vaimu ja võimu. Mida me sööme , sellised me oleme. Pole tarvis siis nutta, kui järjekordselt jääme ilma oma riigist ning tuleb paljudel võtta jalge alla tee võõrsile. Võib-olla jäädavalt. Kas me lapsed annavad meile selle andeks, et me neilt võtsime oma maa ja kultuuri.

otsi

Kui tead midagi siis ei tea sa midagi. Mida rohkem sa tead seda selgemaks saab kui vähe sa tead.