Ega tea

Kui ükskord juhtub nii, et kogu see tülpimus saab otsa, siis tuleb hakata koheselt elama. Või kas ikka tuleb hakata? Rahvas räägib, et rege rauta suvel ja vankrit korrasta talvel. Äkki on inimese elu tõusude ja mõõnadega sama lugu. Ehk peaks siis, kui kõik on hea, tegema vaimukosutust ja siis kui viimnegi lootuskiir hakkab kaduma tuleks ehk hõisata?

Igal juhul panen enese tarbeks üles ühe lingi (http://www.scribd.com/doc/48872430/Apostel-Pauluse-palve ) kus saan taas ja taas korrata apostel Pauluse palvet, mille Jumal tõi nähtavale laguneva maailma tarbeks just nüüd kui kaos on käega katsuda. Kes tahab pääseda see otsib ikka teed mis soost välja viiks.

Uppuja otsib kallast ja kukkuja haarab toetuse järele.

Kas ikka julged

Kui sai astutud see samm 1998 aastal, siis ei teadnud ma veel midagi sellest, kuhu ma astusin või mida ma tegelikult tegin. Nimelt võtsin ma vastu Jeesuse oma päästjaks ja seeläbi oleks pidanud ka saama toredaks inimeseks, aga mingil veidral põhjusel ei saanud. Sain hoopis teistele inimestele komistuskiviks ja mida enam aeg edasi, seda sügavamale tungisin Jumala tunnetuse maailma, ning seda suuremaks muutus ka reaalsus, et teised inimesed ei taha minuga tegemist teha. Minust oli saanud ebamugav isik. Vale, pettus, kavaldamine, silmakirjalikkus- need kõik hakkasid mulle valusalt silma ja ma ei saanud kuidagi neid nähes vaikida. Tuli põles inimeste poolt minu vastu ja korduvalt oli see nii äge, et kõrvetasin end. Mitte oma süü tõttu, vaid ikka ja alati selle pärast, et julgesin sellistele inimlikele kõlvatustele vastu seista.

Iga valu tõi tarkust, iga tänamatu heategu andis usku. Vaim kasvas ja kosus, nii Jumalasõna toel kui ka inimliku teenimatu rünnaku all.

Kõigest sellest lasteaiast mida nimetatakse kirikuks ja seal peetavast inimaulise teenistusest kasvas mu vaim raginaga läbi. Ära kohitsetud piibliraamatust jäi väheks vaimu kõhutäitmisel ja siis korraga see suur ja ainus päästja avas uued uksed. Rammus toit, hingematvalt hoomamatu ja teistsugust-kõrgemat reaalsust pakkuv Sõna. Jaakobuse apokrüüf. Igat lauset tuleb korduvalt mäluda, et see alluks kuidagigi seedimisele. Tahan teilegi seda pakkuda, et koos võiksime täituda Jumala Isa auks ja kõigi vendade ning õdede õnnistuseks.

Riputasin selle üles aadressilhttp://www.scribd.com/doc/46314667/Jakoobuse-apokruufid

Nüüd aga liikudes seda kitsast rada on järsku tekkinud hirm, kas oma alandlikkuses ma suudan seda koormat kanda, mille ma vabal tahtel võtsin enesele? Kas see ikka on minu koorem, mida ma pean kandma?

Ma olen ise tahtlikult astunud üle selle piiri, kus teised inimesed minu suhtes jagunevad kaheks; ühed on need kes oma tõekspidamiste läbi pilkavad ja naeravad mu üle, vihates mind ja siis need teised kes oma inimlikkust pole kaotanud ning heites kõrvale mu Jumala lapse staatuse püüavad kinni haarata minus, millestki neile arusaadavast. Ma tean, et seda teed tuleb mul käia üksi aga kas ma ikka julgen?

Midagi enamat kui piibel

Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.

Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.

Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.

Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )

Kuidagi teisiti

Kui lased elu keerisel eneses rahuneda ja võtad kätte oma vaimse mina, siis hakkab elu ise paistma hoopis kirkamates värvides. Tähtis on saada see vaimne selgus ilma nende ilmalike või religioosete lisanditeta, mida kõikjal vedeleb ja millest hoiduda on sama raske, kui porise ilmaga hoida kingi puhtana. Praktiliselt võimatu. aga püüdma peab.

Siin saab abistada vaid puhastus ja see peab olema iga inimese enda poolt kindlaks tehtud meetod. Praktikas korduvalt proovitud ja ainuomane. Puhastunult võib ennast näha ja siis saab ka aru kui suuresti on seda oma mina mõjutanud need teiste poolt lendu lastud sõnad. Kui palju oleme määrdunud maailmast. Otsigem enestest oma ja tehkem vahet võõraste vahel.

Siin väike nõuanne mulle enesele, et ei unustaks ega ka üle ei pingutaks. Tuleb lihtsalt hetkeks jääda vait ja samas ka mitte midagi kuulata. Vaikuses me sünnime uuesti. Tarvis on korduvalt uuesti oma vaimu elustada, et maailm must mööda ei läheks ja mu oma elu mu enda poolt elamatta ei jääks.

Naudin elu

Kui suur lumi maha tuli, siis kõik väikesed ja suured lükkajad magasid veel. Oli alles hommik ja ilmateade lubas tormi aga kes see ilmajaama ikka usub. Iga telekanal näitab oma ilma ja need enamalt jaolt ei kattu. Ju on info saamise kohad erinevad.

Rõõm on tõdede, et ma koos muu Eestiga magasin samuti selle alguse maha ja rõõmuküllaseks kaevamiseks läks alles siis kui juba esimesed majast möödasõitvad autod lumeputru kinni jäid. Ustavad töötud naabrimehed tõid samuti keldritest-koridoridest oma lumelabidad välja ja siis võistluses, kelle labidas kallim ja parem, läks kinnijäänud külarahva väljaaitamine lahti. Hea, et oli vaid tuisk ja nelikümmend sentimeetrit lund. Vaat kui oleks aasta norm orkaanina ühe ööga maha sadanud, mis siis?

Nüüd on valitsusel hea jagada lumetormi tagajärgede likvideerimiseks omavalitsustele seda sama raha, mille nad ise eelarve kärpega neilt samadelt omavalitsustelt ära võtsid. Au ja kuulsuse saavad ikka need kes appi tõttavad, mis siis et enne seda olid just nemad olnud need, kes "sandi" hätta tõukasid. Elagu reformaatoritest-isamaalastest valitsus!

Nüüdseks lumi lükatud ja lõbugi otsas. Tuleb töötul otsida muu tegevus enda aja sisustamiseks ja valitsusel lähenevate valimiste puhuks mõni muu koht enda tähtsana näitamiseks.

Kirjastajate võim

Ma olen alati imestanud, et kirjanikud ei suuda kuidagi ära elada oma kirjutiste tuludest siin eestimaal. Ja nüüd loen imestusega järsku audioraamatutest ja kirjastusega väga lähedal olevast inimesest ning mida ma näen. Kirjastuse kaastöötajad varastavad sõna otseses mõttes loometöötajate vara, ning ei häbene ka seda kirjastuse lehel reklaamimast http://blog.varrak.ee/?p=3745 Lihtsalt uskumatu kui madalale võib kasuahne inimene langeda ja siis veel imestavad, kuidas küll presidendi proua Ingrid Rüütel võis öelda, et eestlastel on väärikus kadunud. On ju kadunud?

Hea on alati hea!

Ma kohe mõnuga naudin neid hetki, kus läheb hästi. Mingil seletamatul põhjusel ei taha aga need piskud rõõmuhetked meelde jääda ja siis on kohe eriliselt tore kui sa oled nad kusagile üles märkinud, ning võid aegajalt üle vaadata. Aja möödudes, neid meenutades, on nad sama head kui algseltki. Isegi rohkem.

Praegu on järjekord jõudnud lõpuks sinna maale kus ma saan rõõmustuda oma "lapse" avalikuks tulemise üle- ma olen suutnud läbi murda kirjastajate tardunud mõtlemisest ja saanud oma otsingute tulemuseks meeldiva kogemuse. Kirjastus ERAM on oma kordinaatori (hämmastavalt viisakas inimene see neiu Nelli) kaudu võtnud siiski seda üllitist avaldada interneti asukohaga http://www.ebooks.ee/catalog/product/view/id/468/s/seinad/

Tunnen hinges siirast rõõmu selle üle, olen ju tahtnud oma teosega inimestele midagi väga olulist öelda, kuid seda pole lastud. Nüüd siis saan seda teha ja päris avalikult. Aitäh kõigile kes selle asja väljatulemisele kaasa aitasid ja eriliselt suur tänu inimestele kes seda loevad ning sellest ka midagi enese tarbeks tallele panevad.

Ma saan nüüd vaid rõõmustuda kõigi nende tagurlike kasuahnete kirjastajate üle, kelle soov Eesti kultuurpärandi mitmekesistamine põhja lasta ei õnnestunud. Siiski tundub, et kui väga püüda siis on võimalik ka midagi muud kirjastada kui elulugusid või eloloo sarnaseid jutukesi.

Ma tänan teid veelkord kõik tuttavad ja võõrad, kes nurkapidi puutusite kokku mu raamatuga ja seda ka mõne teise järgneva tööga teete.