Kirjastajate võim

Ma olen alati imestanud, et kirjanikud ei suuda kuidagi ära elada oma kirjutiste tuludest siin eestimaal. Ja nüüd loen imestusega järsku audioraamatutest ja kirjastusega väga lähedal olevast inimesest ning mida ma näen. Kirjastuse kaastöötajad varastavad sõna otseses mõttes loometöötajate vara, ning ei häbene ka seda kirjastuse lehel reklaamimast http://blog.varrak.ee/?p=3745 Lihtsalt uskumatu kui madalale võib kasuahne inimene langeda ja siis veel imestavad, kuidas küll presidendi proua Ingrid Rüütel võis öelda, et eestlastel on väärikus kadunud. On ju kadunud?

Hea on alati hea!

Ma kohe mõnuga naudin neid hetki, kus läheb hästi. Mingil seletamatul põhjusel ei taha aga need piskud rõõmuhetked meelde jääda ja siis on kohe eriliselt tore kui sa oled nad kusagile üles märkinud, ning võid aegajalt üle vaadata. Aja möödudes, neid meenutades, on nad sama head kui algseltki. Isegi rohkem.

Praegu on järjekord jõudnud lõpuks sinna maale kus ma saan rõõmustuda oma "lapse" avalikuks tulemise üle- ma olen suutnud läbi murda kirjastajate tardunud mõtlemisest ja saanud oma otsingute tulemuseks meeldiva kogemuse. Kirjastus ERAM on oma kordinaatori (hämmastavalt viisakas inimene see neiu Nelli) kaudu võtnud siiski seda üllitist avaldada interneti asukohaga http://www.ebooks.ee/catalog/product/view/id/468/s/seinad/

Tunnen hinges siirast rõõmu selle üle, olen ju tahtnud oma teosega inimestele midagi väga olulist öelda, kuid seda pole lastud. Nüüd siis saan seda teha ja päris avalikult. Aitäh kõigile kes selle asja väljatulemisele kaasa aitasid ja eriliselt suur tänu inimestele kes seda loevad ning sellest ka midagi enese tarbeks tallele panevad.

Ma saan nüüd vaid rõõmustuda kõigi nende tagurlike kasuahnete kirjastajate üle, kelle soov Eesti kultuurpärandi mitmekesistamine põhja lasta ei õnnestunud. Siiski tundub, et kui väga püüda siis on võimalik ka midagi muud kirjastada kui elulugusid või eloloo sarnaseid jutukesi.

Ma tänan teid veelkord kõik tuttavad ja võõrad, kes nurkapidi puutusite kokku mu raamatuga ja seda ka mõne teise järgneva tööga teete.

Kui tööd ei ole!

Töötus on karm kaaslane. Ta võtab sult jõu ja mõistuse. Annab vastu mure ja tühjuse. Kes arvab, et töötu inimene saab puhata, see eksib rängalt. Ta pole ise kunagi töötu olnud. Muidugi on alati inimesi kes ei tahagi tööd ja seepärast otsivad seda ka vaid näiliselt, kuid siis peab olema selge sissetulek. Raha kulutamine on eluliselt vajalik- olgu see siis toidule või riietele, külaskäikudele või külaliste vastuvõtule.

Kui oled jõudnud elus punkti, kus sulle selgelt vaatab vastu kõrvale jäetus, mittevajalikkus, siis alles mõistad sotsiaalse toe puudumist. Tõeliselt ei saa ükski töötav inimene pakkuda tuge töötule. On ju nende maailma tunnetused erinevad. Üks teeb seda mille eest ta saab raha ja teine otsib lootusetuset olukorrast väljapääsu. Kui seda tööd kaua ei leita siis inimene väsib otsimisest ja hakkab hoidma seda allesjäänud elujõudu. Oleks ju meeletu kulutada viimanegi raas oma sisemisest tagavarast asjadele millest pole kasu.

Saab siis mõni võim või mingi vägi panna tühjalt ringi jooksjat ennast tundma vajalikuna? On siis kellelgi võimu sõnadega anda turvatunnet? Kas eelarve tasakaal on see, mis paneb mehed peresid toitma? Kui töötav poliitik suudaks neid küsimusi endalt küsida, siis poleks ka nälgivaid lapsi, ega murest tapetud emasid.

Miks on siis nii, et inimesed valivad ikka neid samu esindajaid kes nende leiva laualt võtsid? Kuidas saab siis veel uskuda olemasolevate juhtide mesimagusatt juttu helgest tulevikust, kui tööline peab sööma "kartuli koori" ja töötul pole üldse midagi süüa. On läinud täide kadunud Lennart Meri ütelus, et tuleb kokku hoida ja pingutada, tuleb või süüa kartuli koori. Nii söövadki eesti inimesed alla igasugust arvestust, kuid need kodanikud, kes meil on eurooplased, naudivad pidu katku ajal. Ise me need sinna valisime ja ise me ka selle pärast kannatame. Selgelt on näha kes parlamenti valiti mõne partei programmi alusel ja siis mammona järgi joostes on vahetanud nii erakondi kui põhimõtteid. Häbi on ju valijate oma.

Kirjastaja elunägemus.

Kui elus on midagi veidrat, siis see jääb kindlasti kauaks meelde. Nii see oligi. Lausa hämmastav, kui kaugele võib minna kultuuri juhtivate inimeste ülbus ja eneseteadlikkus. Üritasin siin mõni aeg tagasi saada üht käsikirja trükki ja vastavalt teemale (esoteerika) oli ka mõistetav, et mõned kirjastajad ei tahtnud või ei julgenud seda trükki võtta. Iseenesestki mõistetav, et suur risk on hakata tegelema asjaga, millest on raske aru saada. Esitasin siis oma kirjatüki Tartu kirjastusele Fantaasia, kuna see seostus asjaga näiliselt kõige paremini ja kirjastaja Eva Luts oli ka asjast kuidagi konservatiivselt huvitatud. Muidugi andis kohe teada, et Eesti kultuuri arendamine ei loe midagi, tähtis on, et asi müüks ja võimalikult hästi. Kui oleks mingi kuulsa kirjaniku käsikiri või siis välismaal hästi müünud kirjaniku tõlketeos, oleks ehk lootust saada kohe kirjastamiseks vastu võetud, aga et tundmatu tegija, no siis vaatame.

Möödus kuu ja siis pool teisestki, kuid vastust kirjastajalt ei tulnud ning kui siis kahe kuu möödudes avaldasin ta ebaviisaka suhtumise osas nördimust, oli vastuseks vaid see, et "Kui te mu vaikimisest lugesite välja äraütlemist, siis nii see ongi."

Lausa hämmastav, kuidas mõni inimene kiitleb oma ebaviisakusega. Eriti kurvaks teeb asja see, et moraalitusele aitavad kaasa (kohati lausa juhtivad) inimesed, kes ise on võtnud endale kohustuse tegutseda kultuuri vallas ja aidata ühiskonda puhtamaks saada. Mis võiks veel selgemini väljendada sureva ühiskonna allakäiku, kui kirjastaja põlgus viisakusreeglite vastu (alati tuleb teistele inimestele vastata ja eelistatavalt samas vormis, kui küsimus on esitatud) ja meeletu pürgimus kõik rahvuslik omapära tallata jalge alla ning vahetada see välja välismaise vastu. Tähtis on ju raha. Raha varjutab kõik selle, mis teeb inimese inimeseks.

Soomes eestlaste all tööl.

Kui ma poleks kindel, et inimesed sünnivad koos loomupärase omadusega küllaltki täpselt kujutada enda ümber olevat maailma nii verbaalselt kui visuaalselt, siis võiks valetamise liigitada eksimatult kaasasündinud omaduste hulka. Nagu nägemine või kuulmine. Vabandan nende ees, kes pole viljelenud teiste inimeste petmist igapäevase tegevusena. Ega siis kõigil pole ka meelte tugevus ühtlaselt arenenud. Mõni kuuleb paremini kui teine ja mõni näeb jälle viletsamini kui ülejäänud elanikkond. Tajumeelte selline erinevus teebki inimühiskonna huvitavamaks ja muidugi lisab ka suhtlusele omad nüansid, mis lisavad pinget mõlemale suhtluspoolele. Kuid see ebaühtlane tase kuulub vaid tajumaailma külge, seda ei või kuidagi liita vestlustesse.

Nii huvitav kui inimese loomus ka pole, on enese mina üle juurdlemine üks raskemaid tegevusi, kuid kui üks kord on juba õnnestunud lammutada tükkideks see kompaktselt alateadvuse poolt kaitstud maailm, siis iga järgnev kord õnnestub see kergemini. Ja oh sa sarviline sinine sigudik, mida kõike saab leida oma mina seest. Seal on nii asjade toimetamiste põhjusi, kui ka mingite lubamiste ja tõotuste tagamõtteid. Kui refereerida "Murphy seadusi", siis ei saagi midagi head seal olla, ehk teisisõnu, kui inimkond saaks teada meie heategude motiivid, siis poleks ühtki kangelast. Olen täiesti nõus, et enamus heategusid, mida me teeme, on luhtaläinud kuritööd, mida me plaanisime oma ego rahulduseks toime panna.

Ma pole kuulnud, et mingite väikeste egoismis tehtud asjade pärast kedagi oleks nahutatud, eriti veel, kui need asjad mõjutavad inimest ennast. Lugu on muidugi teine, kui see puudutab juba kõrvalisi isikuid, või siis "hoidku Jumal" mingeid laiemaid ühiskonna masse. Kriitikat saab kohe paksult olema, nii asjaosaliste endi kui ka kõrvalseisjate poolt. Vaikivad vaid sel juhul pasunad, kui see ego-rahuldus toob sisse kena kopika selget raha või siis annab vähemalt lootust teenida kellegi teise kulul, ilma eriliste jõupingutustega.

Seda kõike panen ma kirja oma tuleviku tarbeks, et oleksin kuidagi ettevaatlikum, ning ei usaldaks kaaskodanikke nii palju. Nimelt käisin mina Soomes tööl ja asi oli iseenesest ju kena. Sain teha seda, mida olen alati teha tahtnud , kuid eks ikka juhtub ju nii, et kui oled miski asjaga rahul, siis kleepuvad kasuahned tüübid su külge nagu tatt. Nii umbes juhtus ka mul. Töö tuli läbi kahe inimese, kes mõlemad on firmad ja üritavad teenida kasu. Esimene tegija on Soomes juba pikemat aega vahelduva eduga toiminud ja nüüd hakkas omale otsima teisi partnereid, kuhjunud tööpakkumiste lahendamiseks. Eks selleks oli kindlasti erinevaid põhjuseid, miks vanu töökaaslasi ei saan`d kasutada, kuid olukord oli kujunenud selliseks, et tuli leida uued töötajad ja kuna usaldus väljamaale tööle asunud eestlaste vastu on niru, siis tuli kasutada teise ettevõtja katet. Omasugused saavad alati kokku ja nii tuli mängu teine ettevõtja, kes alles üritab kohta leida Soomemaa tööturul.

Minule pakkus tööd see ettevõte kaks ja Eestis tööd olin neile enneminigi teinud. Alati oli töö saanud ka korrektselt lõpetatud, kuigi algselt lubatud asjadekäik ei vastanud kunagi tegelikkusele. Veidral kombel ilustati jutuga töötingimused nii heaks, et olid nõus kokku leppima. Mina olin nõus kokku leppima. Ma olen alati tahtnud uskuda inimesi. Nii ka nüüd ilustati see väljamaa tööots üles ja kohale jõudes osutus nähtu hoopis millekski muuks. Et siis kohe asju ei pakiks, vaid hakkaks ikka tööle vihjati ka pisut suurema raha saamisele kui tavaliselt kombeks, kuid mõne päeva möödudes see korrigeeriti ümber nii tavapärasele tasemele. Oh seda inimeste ahnust, mida püütaks siis teiste kulul rahuldada.

Ettevõtja number kaks, aga nähes, et töö saab korrektselt tehtud, hakkas mind siis lubadustega moosima enese alla. Eks ma olnud selles esimese ettevõtte poolt tööle petmises solvunud (ikka ainult iseenda kergeusklikkuse peale) ja hakkasin ise initsiatiivi üles näitama, lootes leida mingit tasuvamat ja samas ka pikemaajalisemat tööd. Asjad said läbi räägitud ja siis veel kord üle räägitud ja peale töö lõpetamist Eestis veel kord üle räägitud. Eks mulle kui Jumalat uskuvale inimesele andis asja juures kindlust see, et ettevõtja kaks oli oma sõnade järgi kristlane ning tahtis käia ka määratud reeglite järgi. Kahjuks küll tema jumal ei keelanud tal valetada ja nii ma ootasin terve kuu neid töid, mida tal Soomes oli kohe palju ja mis vot kohe kohe hakkavad pihta, kuni oma kurvastuseks pidin tõdema, et midagi ei olnud ja ei tulnud. Hakkas ta lõpuks ka telefoni välja lülitama ja kui see sees oli, siis ei võtnud kõnet vastu. Soomes olles oli ta juba korra telefoni välja lülitanud ning mingi aeg polnud võimalik teda kätte saada, kuid siis põhjendas ta, et oli vaja kiiresti üks töö ära teha ja telefoniga rääkimiseks polnud aega. Suhtlemiseks oma partneritega polnud ka mingil põhjusel aega.

Vot sellised on need eestimaised ettevõtjad. Kurvastusega vaadates asjale pean tõdema, et inimesed,, kes nimetavad ennast kristlasteks on suuremad petised kui need, kes lihtsalt käivad oma südametunnistuse järele. Kaaskodanikud, hoiduge ettevõtjaist Eestimaal, kes nimetavad ennast kristlasteks või püüavad kuidagi Jumala uskumise tähe all omale lisada usaldusväärsust. Nähes ümber enda sellist lakkamatut massi petistest kristlasi, hakkan juba ise ka mõtlema, et peaks Jumala usu juurest ära tulema ja hakkama kristlaseks. Igal juhul oleks see rahakotile tuntavalt kasulikum tegevus kui see, et "õige elab usust".

Oh, inimest!

Olen proovinud paar aastat saada üht käsikirja trükki, mis ei ole nii standardse maailmavaatega kui praegu massiliselt väljaantav kirjandus. Pole lihtsalt tahtmist teha sellist "lambakarja". Olen ikka pidanud kirjanduses tähtsaks kahte suunda: esiteks muidugi seda, et teos peab olema omapärane, isiksuse hinge peegeldus, tuld ja rütmi omav, hurmavalt omapärane (olgu siis kas või kommunistlik ideoloogia või fašistlik teoloogia), salapärasuse vaimsust kandev. Teine eriline rõhk on olnud kultuurilisel või siis rahvuslikul eneseharimisel, riigi ja rahva püsimajäämise ning üldise edasiliikumise toetamine.

Nüüd on riigisisese kirjanduse väljaandjad jõudnud sellise "kultuuri" tasemeni, kus kirjastajad dikteerivad rahvuslikku olemust. Tsenseerivad enese kasumitest lähtuvalt kirjanduse väljaandmist ja kui täpsemalt väljendada, siis suunavad trükki 99,9% ülatuses teoseid, millel on kindel kasumi tootlikkus. Praegusel eesti kirjandusmaastikul on selleks elulood ja tõlketeosed, mis mujal maailmas muude kultuuride sees on omanud teatavat läbimüüki (tootnud raha). Äri seisukohast on see muidugi ka õige, milleks toota teoseid, mis võivad küll osutuda headeks või siis harivateks, kuid pole seda enne väljaandmist suutnud siiski teha. Kas peab üks väikeriik omama iseseisvat loomingulisust või kas kultuurkapitali rahastus peab ikka laienema teostele, mis soodustavad rahva iseseisvat mõtlemist ning seega töötavad otseselt valitsuse poliitika vastu? Võib siis riik olla demokraatlik, kui inimesed selles mõtlevad iseseisvalt ja soovivad ülevaltpoolt tulnud käskudele ka alternatiivseid lahendusi? Kuidagi raske on uskuda valitsusliikmete töökohtadest johtuvat ainuõigsust.

Millegipärast tundub, et kirjastuste juhid on võtnud omaks selle riigi juhtimisest tulnud mõttemaailma ja on hakanud triivima loomingu käru võõrkultuuride omastamise suunas. Ma võin ka eksida oma järeldustes, kuid siis tekib küsimus, miks antakse meil välja nii palju tõlkekirjandust ja seda tuntavalt suuremates tiraažides kui omamaist? Miks ei ole eesti kirjanike teostel selliseid promoüritusi (välja arvatud mõnel harval juhul), kui tõlketeostel? Kui see meelevaldne kirjateoste valik on kirjastustepoolne äriline surve, siis kas ei peaks riik vahele astuma oma kultuurkapitali rahadega ja selle teostevaliku enamalt ikka enese osaks tegema? Rahva esindajate külm suhtumine kultuurkapitali poolt rahastavate teoste valikusse on muidugi mõistetav, kui vaadata kultuurkapitali nõukokku kuuluvate kodanike kuulumist kirjastuste seisukohalt. Miskipärast tundub täiesti võimatuna mingi erapoolik otsustamine, lähtudes riigi huvidest, kui tema otsustamisorgani liikmed on ka samal ajal kirjastuste juhtliikmed. Ei hakka kellelegi näpuga näitama, iga huviline saab asja järele nuhkida, kui vaid soovi on.

Vaatan siis kurvalt seda eestimaise kultuurriigi arengut ja vägisi tuleb peale tunne , et oleme hoopis osake Soome-, Saksa-, Inglise või Ameerika Ühendriikide kultuurist. Mitte Eesti omast. Oh, Eestimaa inimesed, kas teil on siis millegi pärast valus omada enda kultuurikihti, või äkki kui on midagi oma, siis tuleb suur hirm peale, et keegi teine võiks selle ära võtta, sest ise ju nii teeks?

Kes teab, kuhu see viib?

Kui vaatan seda kodumaa ilu, siis ei saa kohe aru "mis toimub". Kui keegi on miskit avalikus elus teinud ja nagu tahaks veel teha midagist, siis teised avaliku elu tegelased kui hagijad kallal naeruvääristamas seda tegijat. Ja mitte ainult avaliku elu inimesed. Kuid see pole veel nii hull.

Kahjutundega on näha kuis hakatakse selle hõlma kes julgeb laamendajale halvasti öelda, või siis selgemalt väljendades, kes julgeb teiste kulul elavale poliitikule öelda, et ta on muidusööja ja täielik parasiit, see kohe nii halb, et riigi vaenlane. Ehk venelaste pooldaja, savisaarlane. Kas siis poliitilise valitsuse poolt esile kutsutud sügavaim majanduskriisi põhi, võrreldes teiste euroopa riikidega, on mingi eduka riigijuhtimise näide? Tuleks siis kuidagi väärikalt hinata neid praeguse valitsuse juures olevaid poliitikuid, selle statistikas kajastuva majandusime eest. Tagant neljas koht töötuses Euroopa Liidus ja kes teab, võib-olla ka maailmas. Kokkuvõttes suurim majanduses kaotaja. Oleme ju ennast harjunud kaunistama võõraste sulgedega. Kogu meie näilik edu on ressurside ja tootmisvarade müügist saadud lisatulus.

Ajakirjandus on viimastel aastatel lõhkipaisumiseni täidetud vinguvate inimestega. Euro nimel tuleb pingutada kuid va pahad sakslased kahtlevad meie suutlikuses Euroopa Liidu jaoks ilma seebita sobilikuks kujuneda. Küll vene nimega härrasmehed kurdavad, et slaavi päritolu inimesi on poliitikas vähe, kuid kas need härrased siis pole kordagi viitsinud lähemalt asja uurida ja märganud, et need slaavi keelsed nimed figureerivad ju tuntavalt edukamate riikide poliitilises ja majanduslikus eliidis. Ega tark vene inimene ei jää kiuslikku riiki sõdima oma eksistensi eest. Kui ikka minna oma rahva seast ära võõrsile, siis sinna kus kohalikul rahval on sisemist tahet ennast tuleviku jaoks valmistada ja samas ka valmisolekut võõraste tarkust ja edukust endasse põimida. Ma ei loodagi, et eesti rahvas esimese vabariigi kaotusest midagi õpiks, pigem on kahju, et tänapäeva inimesed siin laostataval maal ei anna endale aru mis toimub. Lastele pole ju pärandada nii enam midagi, muidugi peale kenade müütide kunagisest omariiklusest ja verdtarretavast lootusest valgele laevale. Kas ikka on suur naaber selles süüdi, et me oma riigi kord kaotasime ja praegu lausa vägisi üritame seda uuesti teha