Kiitkem Jumalat!

Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus  ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja  ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.

Ulmest enesest.

    Kui juhtun vaatama mõne enimloetu kirjatsura blogi, siis kohati jääb küll mulje, et asjast ,millest kirjutavad, ei tea nad suurt midagi ja kogu tekst on kokku kritseldatud kellegi pärast või siis kellelegi näitamiseks, et "vaata, mina ikka olen midagi, näed, kui hästi ma oskan". Viimane veidrus, mida nägin, oli seoses Jules Verne ´i rahvusega. Kõik peavad teda automaatselt prantslaseks, sest Prantsusmaa ametlik poliitika tahab seda nii näidata ja meie kui orjameelne väikerahvas võtame isandate poolt pakutud teavet nii enesestmõistetavalt. Kas siis tõesti pole meie hulgas inimesi, kes kirjutades vaevuksid ka selle tõepärasust kontrollima?

    Jules Verne on rahvuselt bretoon ja kuulub hoopis keltide hulka. Ta on oma elu ajal ise seda alati rõhutanud. Sündis ta Nantesis, mis oli endise Bretagne´i hertsogiriigi pealinn. Pratslased on Britagne territooriumi okupeerinud ja teostavad seal juba päris pikka aega keelelist ja kultuurilist puhastust. Viimaste uuringute järgi (ei mäleta täpselt, kuna see oli) on bretooni keelt kõnelevaid inimesi järele jäänud vaid kümme protsenti sellel territooriumil elavast rahvast ja veel sada aastat tagasi rääkis seda keelt pool miljonit inimest ehk üheksakümmend protsenti.

    Kogu ulme sisu Jules Verne´il on haaratud vabaduspüüdlusest, tungist sõltumatuse poole. Mainides vaid "20000 ljööd vee all", "Saladuslik saar", "Viieteiskümneaastane kapten" jne. Kogu see kirjanduslik pagas ilmestab selgelt olukorda ta kodumaal. Värvika kirjeldusega toob ta välja külma ühiskonnapoolse rõhumise, välismaailma suurema toetuse oma kangelastele kui kodumaal. See kõik on andnud tuhandetele inimestele üle maailma mõttelendu ja julgust proovida tundmatut, otsida toetust ka väljastpoolt oma kogukonna piire.

    Miljonid inimesed maailmas on olnud rõhutud teiste poolt - küll naaberriigid on teostanud sõjalist okupatsiooni nende territooriumil, küll on oma riik püüdnud ajada ühe keele ja kultuuri poliitikat süstemaatiliselt erinevaid keeledialekte välja juurides. Verne´i raamatud on alati pakkunud lohutust neile inimestele, kelle hinges püsis ihalus oma keele ja kultuuri läbi ennast väljendada. Nii võib Verne´i pidada vaikiva vabadustule hoidjaks inimsüdameis, andes meile unistused ja lootused, õhutades meid laiemalt mõtlema. Ka meile, kes me nõukogude okupatsiooni siin Eesti territooriumil üle elasime. Ulme on alati olnud vabaduse üks suurimaid sütitajaid, kui see just ei ole agressiivselt sõjaline või siis naiivselt labane.

    Kahju, et tänapäeva eestlase seest on kadunud see ihalus vabaduse järele. Ulmet ei loeta ja kui , siis vaid kuulsa nime pärast. Kuid siiski au ja kiitus sellisele mehele nagu Jules Verne, tema elutöö ja loomingu eest.

Oh seda Soomet küll!

    Miski halastamatu ellujäämise triki pärast teeb inimene ikka kohutavaid asju ja seda lausa vabatahtlikult. Praeguses riigi majandusolukorras on lausa paratamatu, et tuleb tööd otsida ka võõrastest riikidest ja erinevate kultuurikeskkondade seast. Nii seadsin minagi järjekordselt sammud siis Soomemaa tööturu poole. Ahnelt lükkasin kombitsad välja saamaks plaatimise tööd nende riigis, kus nad ise hakkavad juba tööst ilma jääma. Ametühing on neil kakelnud ja kakelnud ettevõtjatega elamisväärse palga nimel, ning nüüd kui see oli juba välja sõditud, tulivad need naabrid ja "tagusid" hinna alla. Vähe sellest, et elamisväärset palka ei tahetud, oldi ka nõus väiksemate ajakuludegat tööd tegema. Orjuslikud tingimused. Rasked ajad neil nüüd.

    Kahjuks oleme sellega saanud aga endale naabritest vaenlased, kes meist kui inimestest enam lugu ei pea. Tulime ja võtsime töö, lõhkusime nende väljakujunenud palgasüsteemi ja lõpuks surume peale ka oma töö kvaliteedi standardid. Kogu see kupatus ühes mestis aga kõigutab nende riigi aluseid. Õõnestab väljakujunenud elustandardit. Kuid see kõik kokku on ju vale. Meie oma riigi näide tõestab seda.

    Kuidas me siis õpetades teisi elama ja töötama pole osanud ennast õpetada. Viletsus päevast päeva suureneb ja omavaheline rahvuslik tunne väheneb. Jäänud on vaid eestluse kandjateks need, kes ise saavad suurt raha või siis pikemat aega on kodumaalt eemal. Neid pole sugugi enam nii palju, et võiks loota riigi püsimajäämisele. Võrdluseks, et soomlane jääb isegi Soomes elades soomlaseks.

    Praegu pole aga kuidagi mõeldav ilma Soometa ära elada ja kui siis me ise ei oleks sellised rumalad ja ahned, siis oleks ka seal töötamine hingele kergem. Nüüd muudab see meie suur naaber aga meid tahes või tahtmatult avatumaks ja intelligentsemaks. Nii me siis näeme oma kodumaalt saadud õudset pärandit, millest me koosneme. Aga võib olla ei näe kah! Ega siis ülikool matsi ei riku. Igal juhul annab me naaber neile, kes vähegi tahavad, võimaluse kaeda enda sisse ja võrrelda oma minevikku teiste eludega. Siin ei jää muud üle kui konstateerida fakti, et oh seda Soomet küll!  

Ega tea

Kui ükskord juhtub nii, et kogu see tülpimus saab otsa, siis tuleb hakata koheselt elama. Või kas ikka tuleb hakata? Rahvas räägib, et rege rauta suvel ja vankrit korrasta talvel. Äkki on inimese elu tõusude ja mõõnadega sama lugu. Ehk peaks siis, kui kõik on hea, tegema vaimukosutust ja siis kui viimnegi lootuskiir hakkab kaduma tuleks ehk hõisata?

Igal juhul panen enese tarbeks üles ühe lingi (http://www.scribd.com/doc/48872430/Apostel-Pauluse-palve ) kus saan taas ja taas korrata apostel Pauluse palvet, mille Jumal tõi nähtavale laguneva maailma tarbeks just nüüd kui kaos on käega katsuda. Kes tahab pääseda see otsib ikka teed mis soost välja viiks.

Uppuja otsib kallast ja kukkuja haarab toetuse järele.

Kas ikka julged

Kui sai astutud see samm 1998 aastal, siis ei teadnud ma veel midagi sellest, kuhu ma astusin või mida ma tegelikult tegin. Nimelt võtsin ma vastu Jeesuse oma päästjaks ja seeläbi oleks pidanud ka saama toredaks inimeseks, aga mingil veidral põhjusel ei saanud. Sain hoopis teistele inimestele komistuskiviks ja mida enam aeg edasi, seda sügavamale tungisin Jumala tunnetuse maailma, ning seda suuremaks muutus ka reaalsus, et teised inimesed ei taha minuga tegemist teha. Minust oli saanud ebamugav isik. Vale, pettus, kavaldamine, silmakirjalikkus- need kõik hakkasid mulle valusalt silma ja ma ei saanud kuidagi neid nähes vaikida. Tuli põles inimeste poolt minu vastu ja korduvalt oli see nii äge, et kõrvetasin end. Mitte oma süü tõttu, vaid ikka ja alati selle pärast, et julgesin sellistele inimlikele kõlvatustele vastu seista.

Iga valu tõi tarkust, iga tänamatu heategu andis usku. Vaim kasvas ja kosus, nii Jumalasõna toel kui ka inimliku teenimatu rünnaku all.

Kõigest sellest lasteaiast mida nimetatakse kirikuks ja seal peetavast inimaulise teenistusest kasvas mu vaim raginaga läbi. Ära kohitsetud piibliraamatust jäi väheks vaimu kõhutäitmisel ja siis korraga see suur ja ainus päästja avas uued uksed. Rammus toit, hingematvalt hoomamatu ja teistsugust-kõrgemat reaalsust pakkuv Sõna. Jaakobuse apokrüüf. Igat lauset tuleb korduvalt mäluda, et see alluks kuidagigi seedimisele. Tahan teilegi seda pakkuda, et koos võiksime täituda Jumala Isa auks ja kõigi vendade ning õdede õnnistuseks.

Riputasin selle üles aadressilhttp://www.scribd.com/doc/46314667/Jakoobuse-apokruufid

Nüüd aga liikudes seda kitsast rada on järsku tekkinud hirm, kas oma alandlikkuses ma suudan seda koormat kanda, mille ma vabal tahtel võtsin enesele? Kas see ikka on minu koorem, mida ma pean kandma?

Ma olen ise tahtlikult astunud üle selle piiri, kus teised inimesed minu suhtes jagunevad kaheks; ühed on need kes oma tõekspidamiste läbi pilkavad ja naeravad mu üle, vihates mind ja siis need teised kes oma inimlikkust pole kaotanud ning heites kõrvale mu Jumala lapse staatuse püüavad kinni haarata minus, millestki neile arusaadavast. Ma tean, et seda teed tuleb mul käia üksi aga kas ma ikka julgen?

Midagi enamat kui piibel

Olen aastaid otsinud seda kadumaläinut. Või siis täpsemalt öeldes, olen kogu usklikuks olemise aja otsinud midagi suurt ja seletamatut. Küll arvasin selle olevat kirikus, küll muudes asutustes, kuid pidin ikka ja alati pettuma. Kõigil neil asutustel olid tähtsamad eneste poolt loodud reeglid, olgu siis see baptistide kirikud, luterlaste kirikud, nelipühilaste kirikud või ka õigeusklike omad.

Ikka põrkasin ma kokku tavadega ja inimeste traditsioonide järgimistega. Jumala suurust polnud, ainult tsirkus iseenese meeleheaks, millel oli tõe teed mittetundva inimese jaoks olemas ka religioosne hõng. Väliselt sõnadega ülistati Jumalat, kes justkui oleks nende keskel olnud.

Olin ise aastaid selle lummuse küüsis ja siis tuli väsimus. Ma tahtsin Jumalat ja seda ma siis ka hakkasin otsima. Otsisin siis teda tarkadest raamatutest ja tutvusin teiste religioonidega. Uskumatult palju valet sai loetud ja osalt ka usutud. Hea, et see kõik on möödas.

Tuli selgus ja tuli ka tee, mida mööda sai hakatud astuma. Nüüd on jõudnud kätte hetk, kus tunnetus on tabanud ära selle suure ja ilmeksimatu jõu. Kui keegi on saanud midagi sellist nagu mina, siis on raske seda jagamata jätta. Sellepärast annan minagi teada oma töödest, mille läbi saavad ka teised väsinud ekslejad oma hingele kosutust. Esmalt pakun lugeda Tooma evangeeliumit, mille ise tõlkisin teiste maailmas levivate tõlgete pealt. Eesti keeles on see juba nagu Uku Masingu tõlkes välja antud, kuid ma ei leidnud seda kusagilt ja nii tuli endal see kosutav töö ette võtta. Riputasin ta üles aadressil: (http://www.scribd.com/doc/45944235/Tooma-evangeelium )