Koosviibimine Eesti moodi.

   Kui jälgida maailma kokkusaamiste kirjeldusi, siis poeb hinge uskumatu kadedus . Inimesed on eemal, tegelevad oma asjadega ja siis ühisel kokkuleppel saavad kokku. Kes milleks? Kes oma elust rääkimiseks, kes enese upitamiseks, aga kes selleks, et endale tõestada oma olemasolu mõtet. Kindlasti on igas kokkutulnute grupis ka neid, kes tulevad sinna vaid selleks, et teiste üle domineerida, neile kohta kätte näidata.

    Olin minagi juba traditsiooniks saanud Estcon´i üritusel. Püüdsin sulanduda ja painutasin kaela meeleoluga kohandumiseks. Otsisin hingesugulasi, kirjandusest huvitujaid, loomingulisi sädemeid, ainulaadseid mõtteahelaid. Vaimult taandus siiski kõik vaid inimesele kui egole. Jäin jõllis silmil vahtima. Mõned inimesed olid eemaletõukavad, mõned tahtlikult ülbed. Oli ka neid, kes polnudki enese egoismikapsli kinnisuses kinni - otsivad, uurivad, rõõmsas elevuses uut järgivad. Miskipärast aga tundus mulle, et siin esimest korda olijana, nägin seda olelemist väärast nurgast, kõveralt kohalt. Tuli see siis mu enese rumalusest või ka vähesest väljaskäimise-suhtlemise oskusest, tundus siiski, et need alalised kokkusaamistel käijad on  võõrastavad, eemalehoidvad. Ei suutnud olla alguses sõbraks-kaaslaseks.

      Inimesed olid gruppides, kus tarkuse järgi, kus rumaluse järgi. Mõned koondusid kellegi ümber, kes polnud üldisest massist targem, pigem ikka sõnakam. Teised grupeerusid alkoholi manustamiskoguste järgi. Väikseid omaette hoidvaid ühendusi kasvas kui soojas sügisvihmasabinas seeni. Kuid pilt polnudki nii ühene, oli neidki, kes siblisid ühe jõugu juurest teise juurde, otsides enesele kasu (midagi võõra laualt näksata-rüübata) või täites ümbruse enese suurusega. Oli ka neid, kes ei saanud paigal olles asu, püüdsid leida paika võõras seltskonnas  või siis mitte nii võõras, kuid jäid eemale. Ammust ajast sõpruskonnad ei lasknud endale ligi. Ei andnud ruumi oma mõtteavaldustes.

      Aja möödudes hakkasid üldises läbimatus maastikus kerkima üksikud mäed. Suurused, mis varjutasid teisi. Mõni heas mõttes ja mõni mitte nii heas mõttes. Oli seal mees, kes pidas ennast suureks lugejaks ja raamatute asjatundjaks, kuid polnud midagi kuulnud ei inimese saatusest ega tema karmast. Selles ulmekirjanduse fännis peegeldus uskumatu egoism ja rumalus. Oli neidki, kes hardas imetluses jälgisid rumaluse suurustlemist. 

     Teine kuulus fänn sel kirjanduse alal omas samas tohutut alaväärsust enese tähtsuse kohta, et ei pidanud sugugi kohatuks igale ta oponendile teatada  kõvahäälselt kõigi juuresolekul, et "sa oled loll ja peaksid suu pidama". Kes oli arukas, jäi vait ja lahkus, kes nii arukas ei olnud, "porises" vastu. Enamus jäi paigale kuulama neid ülespuhutud suuresõnalisi mõtteavaldusi, mis enamalt jaolt olid vaid tühipaljas ärplemine oma isiklike seisukohtadega. Sain minagi tunda solvavat alandust, kui sõimati kõigi ees lolliks, saamata öelda veel midagi. 

     Oli selles kokkusaamises mida oli, kuid intelligentsus jättis tugevalt soovida. Samas ei saa salata - need kõige arukamad ja hingestatumad jäid üldise rumaluse kisakoori all varju. Terava pilguga sai seda haarata, hinge keeltega kuulates oli seda tajuda. Mees, kes kirjutab jutte ja sealgi pakkus alkoholi raskusest tuimestatud peadele mõtlemist, oli enese sisse pannud mõtteid, mis vaikses ringis rääkides nõudsid jäädvustamist maailma surematute mõttetarkuste hulka. Oli ka naine, kes perenaise käega ohjas seda rahvaliikumist ühest ürituseosast teise. Kummardun austusega sellise vaikiva arukuse ees, mis koos töökusega saab olla vaid tõeliselt suure inimese sees. Kui rahvas tõusis hommikul oma unistelt asemetelt, siis tal oli juba koristatud see "laga", mille need ulmehuvilised ise olid maha jätnud. Prügikastid seisid tühjadena, kuid kultuuri tootvad inimesed olid selle sisu laiali jätnud (kui mitte öelda, et heitnud). Osav käsi ilma ühegi käsuta korraldas, liigutas, kujundas.

     Vaatan tagasi sellele olemisele, kus Ulmeühingu liikmed oma aastast kokkusaamist pidasid ja valisid autasustamisväärset kirjandust, siis raske on seda näha kultuuri kandmisena. Polnud enamuses neist inimestest missiooni, polnud neil tunnet vastutusest ühiskonna ees. Kogu see kolm päeva meenutas pigem mingi väikekodanliku klubi kokkusaamist, kui kirjandushuviliste aastaauhindade kätteandmist. Raske on mõista autasu väärtust, kui saja raamatu peale on vaid kolmekümmend hääletajat ja enamus neist pole üle viie-kuue loo aasta jooksul lugenudki. Hääletatakse mitte raamatu, vaid ainult kirjanike põhjal ja nii, kuidas "autoriteedid" seda ikka ette annavad.

     Kui see kõik oli läbi ja esimesed muljed lahtunud, solvumised välja higistatud, head mõtted hinges ülistust kuulnud, siis lahtus ka tunneterägastik. Kaine mõistus hakkas  järeldusi tegema, hakkas otsima muutumiseks kohti, hakkas esitama küsimusi. Ja need ei olnud enam sugugi nii rõõmsad.

    Kas sina, Liisa, kes sa panustad oma jõu ja tahte, ande ja intelligentsi sellesse üritusse, pole kunagi arvanud, et kulutad ennast asjatult tänamatutele inimestele ja raiskad seda eneses olevat jõudu (mida pole sugugi vähe) lootusetu ürituse nimel? Alguses oli see hea, kuid siis see käis maha ja kulus kui vana ja viletsalt hooldatud kell. Suudad siis sina pöörata inimesi kirjanduse poole, kui nad on eneses nii veendunud oma õigsuses?

    Mul on hirm, et Eesti kultuur on jäädavalt lagunenud ja kõik, mis selle nime all toimub, on vaid formaalne projektipõhine teistele näitamine. Siin ei elata kultuuri, vaid tehakse. Ja tehakse vaid siis, kui keegi ütleb, või siis parasjagu aega on teiste toimingute kõrvalt. 

Inimene kui savi.

Päev, nädal, kuu, aasta ja nii edasi. Inimene on oma ümbrusest tugevalt mõjutatav, sain seda hiljuti omal nahal tunda. Veider, kui palju võivad ärritada minevikust pärit inimesed ja me endi unustatud suhtumised.

Üks ammune tuttav, kes praegugi facebook´is sõbraks, elas läbi väikse õnnetuse ja vigastas jalga nii, et see pandi kipsi. Kuna ta on olnud sunnitud töötama Inglismaal, et pere eest hoolitseda, siis iseenesestki mõistetavalt panevad teise inimese äpardused muretsema.

Seal on teised tavad ja kombed. Ei uurita teise käekäigu järele ega mõelda ka midagi konkreetset, kui küsitakse "kuidas sul läheb?". Lihtsalt külm viisakus ja kõik. Nii veider kui see mulle ka tundub, kuid see Jumala laps, kes siin olles oli väliselt teisi teeniv ja hooliv, on seal saanud nende kommete läbi sarnaseks pigem maailmale kui kasvand Jumalale lähemale. Võõristuseks on veel enam põhjust, kui arvata, et ta ei tööta mitte mingis tavalises rahajumala asutuses, vaid ortodoksi kiriku hoolekandes. Nimeliselt Jumala sulased ümberringi, aga süda on löögivalmis, hammustama igaüht, kes pole selle maailma sarnane.

Kas udu on katnud mu silmad ja ma ei näe, et õige vastus hoolimisele ja uudishimule teise tervise järele ongi "mis teil viga on, on katki ja kõik", või siiski üks inimene on armastusele jäädavalt kadunud ja su suu sõnadest mõistetakse su üle kohut.

Annaks suur Jumal siiski nii palju, et see, mille järele ta pere juurest ära minnes läks, oleks ikka saavutatav.

Hämmastav, kuidas küll aasta võõral maal, võõra kultuuri sees suudab vormida kindlameelsest inimesest sellise näotu ja selgrootu olevuse, kes on valmis sulanduma ühiskonda, tema inimeste sarnasusse. Kuidas see vormumine imeb endasse, jäägitult, täielikult. Kuidas hääl mineviku elust võib teha haiget, tõsta esile kiskjalikud instinktid"?!

Aga lubage mult endaltki küsida, kallid kaaslased, kui ma elan kellegi teise moodi, nende elu, siis kes elab minu elu? Kui ma ise oma elu ei ela, siis kas mu elu jääbki elamata?

Kiitkem Jumalat!

Suurtel pühadel ja eriti just kristlikuks vormitud rahvapühadel kogunevad klubilise liikumise pooldajad kokku tähistamaks rõõmsat jällenägemist. Võidu kiidetakse kogudust ja püha ennast. Pidutuhinas aga unustatakse selle tähtsus- inimeseks olemise mõte ära ja nii on need kallid pühad just kui koorilaul enesele ja oma kuulumisele kuhugi.
Õõvastav on nähe inimesi, kes naeratus näol soovivad üksteisele häid ülestõusmispühi kuid samas ise ei tahagi saada osa Jeesuse lunastusest, tema ristisurmast ja tema eeskujust inimestele, et need järgiksid ta käitumist. Kas siis tõesti on kiriklikud suursündmused kohaks kus kaaskodanikele poseerida oma usklikusega? Kas siis kümnist antakse vaid köömnest ja mündist, kuid halastus ja õiglus  ning tõde ei paista kuidagi välja? Tuhanded lapsed ei saanud süüa ülestõusmispühadel kaunilt värvitud mune, sest nende vanematel pole tööd. Kui kristlased on löönud kampa rahvuse väljasuretajatega, kas siis äraelamis võimalus jääb vaid unistuseks? Peavad siis kristlaste poolt valitud paganad jagama rahvale õnnistust? Ei saa ju anda seda, mida ise ei oma.
Viimaste valimiste aegu oli näha kristlike -demokraatide valijate hulga järgi kui palju on siis eestimaal järgi jäänud neid tõelisi kristlasi, kellega saab Jeesus tagasi tulles arvestada, kui oma rahvaga. Vendade toetamine tegudes on see, mis näitab su kuulumist Jumala perekonda. Rõõmupühade aegu käia kirikus ja hõisata võib igaüks, kuid tegudega tõestada kuulumist peresse suudab vaid tõeline pereliige.
Neil pühadel oli eriti kurb vaadata seda silmakirjalikuse tantsu Jumala Poja  ümber. Andku Issand andeks meile me maiselt solgitud paganlikkus mida me nii ülevoolavalt katame kristliku looriga. Tõelised kummardajad kummardavad Isa tões ja vaimus, ning Isa otsib neid. Ta kuulab neid. Ta arvestab nendega. See on tema perekond.

Ulmest enesest.

    Kui juhtun vaatama mõne enimloetu kirjatsura blogi, siis kohati jääb küll mulje, et asjast ,millest kirjutavad, ei tea nad suurt midagi ja kogu tekst on kokku kritseldatud kellegi pärast või siis kellelegi näitamiseks, et "vaata, mina ikka olen midagi, näed, kui hästi ma oskan". Viimane veidrus, mida nägin, oli seoses Jules Verne ´i rahvusega. Kõik peavad teda automaatselt prantslaseks, sest Prantsusmaa ametlik poliitika tahab seda nii näidata ja meie kui orjameelne väikerahvas võtame isandate poolt pakutud teavet nii enesestmõistetavalt. Kas siis tõesti pole meie hulgas inimesi, kes kirjutades vaevuksid ka selle tõepärasust kontrollima?

    Jules Verne on rahvuselt bretoon ja kuulub hoopis keltide hulka. Ta on oma elu ajal ise seda alati rõhutanud. Sündis ta Nantesis, mis oli endise Bretagne´i hertsogiriigi pealinn. Pratslased on Britagne territooriumi okupeerinud ja teostavad seal juba päris pikka aega keelelist ja kultuurilist puhastust. Viimaste uuringute järgi (ei mäleta täpselt, kuna see oli) on bretooni keelt kõnelevaid inimesi järele jäänud vaid kümme protsenti sellel territooriumil elavast rahvast ja veel sada aastat tagasi rääkis seda keelt pool miljonit inimest ehk üheksakümmend protsenti.

    Kogu ulme sisu Jules Verne´il on haaratud vabaduspüüdlusest, tungist sõltumatuse poole. Mainides vaid "20000 ljööd vee all", "Saladuslik saar", "Viieteiskümneaastane kapten" jne. Kogu see kirjanduslik pagas ilmestab selgelt olukorda ta kodumaal. Värvika kirjeldusega toob ta välja külma ühiskonnapoolse rõhumise, välismaailma suurema toetuse oma kangelastele kui kodumaal. See kõik on andnud tuhandetele inimestele üle maailma mõttelendu ja julgust proovida tundmatut, otsida toetust ka väljastpoolt oma kogukonna piire.

    Miljonid inimesed maailmas on olnud rõhutud teiste poolt - küll naaberriigid on teostanud sõjalist okupatsiooni nende territooriumil, küll on oma riik püüdnud ajada ühe keele ja kultuuri poliitikat süstemaatiliselt erinevaid keeledialekte välja juurides. Verne´i raamatud on alati pakkunud lohutust neile inimestele, kelle hinges püsis ihalus oma keele ja kultuuri läbi ennast väljendada. Nii võib Verne´i pidada vaikiva vabadustule hoidjaks inimsüdameis, andes meile unistused ja lootused, õhutades meid laiemalt mõtlema. Ka meile, kes me nõukogude okupatsiooni siin Eesti territooriumil üle elasime. Ulme on alati olnud vabaduse üks suurimaid sütitajaid, kui see just ei ole agressiivselt sõjaline või siis naiivselt labane.

    Kahju, et tänapäeva eestlase seest on kadunud see ihalus vabaduse järele. Ulmet ei loeta ja kui , siis vaid kuulsa nime pärast. Kuid siiski au ja kiitus sellisele mehele nagu Jules Verne, tema elutöö ja loomingu eest.

Oh seda Soomet küll!

    Miski halastamatu ellujäämise triki pärast teeb inimene ikka kohutavaid asju ja seda lausa vabatahtlikult. Praeguses riigi majandusolukorras on lausa paratamatu, et tuleb tööd otsida ka võõrastest riikidest ja erinevate kultuurikeskkondade seast. Nii seadsin minagi järjekordselt sammud siis Soomemaa tööturu poole. Ahnelt lükkasin kombitsad välja saamaks plaatimise tööd nende riigis, kus nad ise hakkavad juba tööst ilma jääma. Ametühing on neil kakelnud ja kakelnud ettevõtjatega elamisväärse palga nimel, ning nüüd kui see oli juba välja sõditud, tulivad need naabrid ja "tagusid" hinna alla. Vähe sellest, et elamisväärset palka ei tahetud, oldi ka nõus väiksemate ajakuludegat tööd tegema. Orjuslikud tingimused. Rasked ajad neil nüüd.

    Kahjuks oleme sellega saanud aga endale naabritest vaenlased, kes meist kui inimestest enam lugu ei pea. Tulime ja võtsime töö, lõhkusime nende väljakujunenud palgasüsteemi ja lõpuks surume peale ka oma töö kvaliteedi standardid. Kogu see kupatus ühes mestis aga kõigutab nende riigi aluseid. Õõnestab väljakujunenud elustandardit. Kuid see kõik kokku on ju vale. Meie oma riigi näide tõestab seda.

    Kuidas me siis õpetades teisi elama ja töötama pole osanud ennast õpetada. Viletsus päevast päeva suureneb ja omavaheline rahvuslik tunne väheneb. Jäänud on vaid eestluse kandjateks need, kes ise saavad suurt raha või siis pikemat aega on kodumaalt eemal. Neid pole sugugi enam nii palju, et võiks loota riigi püsimajäämisele. Võrdluseks, et soomlane jääb isegi Soomes elades soomlaseks.

    Praegu pole aga kuidagi mõeldav ilma Soometa ära elada ja kui siis me ise ei oleks sellised rumalad ja ahned, siis oleks ka seal töötamine hingele kergem. Nüüd muudab see meie suur naaber aga meid tahes või tahtmatult avatumaks ja intelligentsemaks. Nii me siis näeme oma kodumaalt saadud õudset pärandit, millest me koosneme. Aga võib olla ei näe kah! Ega siis ülikool matsi ei riku. Igal juhul annab me naaber neile, kes vähegi tahavad, võimaluse kaeda enda sisse ja võrrelda oma minevikku teiste eludega. Siin ei jää muud üle kui konstateerida fakti, et oh seda Soomet küll!  

Ega tea

Kui ükskord juhtub nii, et kogu see tülpimus saab otsa, siis tuleb hakata koheselt elama. Või kas ikka tuleb hakata? Rahvas räägib, et rege rauta suvel ja vankrit korrasta talvel. Äkki on inimese elu tõusude ja mõõnadega sama lugu. Ehk peaks siis, kui kõik on hea, tegema vaimukosutust ja siis kui viimnegi lootuskiir hakkab kaduma tuleks ehk hõisata?

Igal juhul panen enese tarbeks üles ühe lingi (http://www.scribd.com/doc/48872430/Apostel-Pauluse-palve ) kus saan taas ja taas korrata apostel Pauluse palvet, mille Jumal tõi nähtavale laguneva maailma tarbeks just nüüd kui kaos on käega katsuda. Kes tahab pääseda see otsib ikka teed mis soost välja viiks.

Uppuja otsib kallast ja kukkuja haarab toetuse järele.